Harry Tuul: sõda rikkus rahapesu

Harry Tuul Foto: Postimees.ee

Danske panga rahapesuskandaal rullub lahti nagu seriaal «Pank». Rahulik tempo vaheldub kiirega, kasvavale pingele järgneb langus. Tervikpildi saamiseks tuleb piltlikult ära vaadata kogu hooaeg, mitte piirduda mõne üksiku osaga. Ja kuigi suur osa toimuvat ei mõista, on igaühel selle kohta ikka arvamus.

Kuigi Danske skandaal puhkes sisuliselt juba mõni aasta tagasi, lõi ta avalikkuses täies ulatuses lõkkele just tänavu. Ja me oleme selle looga ilmselt alles poole peal.

Üks kandev teema on see, mida on Danske skandaal teinud Eesti mainega. Selle mõju on kahtlemata tuntav. Suuresti ja eelkõige on kannatanud Eestiga seotud pangandus. Kaks ilmekat näidet – Luminori Grupi juht Erkki Raasuke rääkis septembris, kui panga enamusosaluse omandas miljardi euro eest USA fond Blackstone, et umbes 50 protsenti energiast ja tähelepanust läks sellistele teemadele nagu tunne oma klienti, rahapesu ja sanktsioonid. Swedbank Eesti juht Robert Kitt tõi aga novembris välja juhtumi, kus ainuüksi ühe Bloombergis ilmunud Danske rahapesuskandaalist tõukunud artikli tõttu kukkus Swedbanki emafirma turuväärtus kaks miljardit eurot.

Õnneks on see mõju jäänudki püsima panganduse piiridesse ning laiemat pilti vaadates pole Eesti mainel sügavaid arme. Aastale tagasi vaadates näeme hoopis, et suur välisraha on hakanud Eestisse naasma. Tõsi, Põhjala ettevõtjate asemele tulevad maailma suured fondid, näiteks USAst ja Austraaliast. Üks soetas just osaluse panganduses, täpsemalt Luminoris. Teine Eesti suurimas soojatootjas, Kristjan Rahule kuulunud Utilitases. See viitab, et oleme kaardil. Maailmakaardil.

Jõuline sekkumine Danske ärimudelisse just Eesti otsast ning Versobanki sulgemine tänavu on saatnud signaali, et must ja kahtlane raha või äri pole siia oodatud. Selles mõttes on tõepoolest neid, keda on siit tõrjutud. On antud ka märku, et meil ei valitse kaos, me hindame ausat ja läbipaistvat majandust ning vajadusel sekkume, et kord majja lüüa. Ausale ettevõtjale on see pigem rahustav sõnum. Toimuvat saab mõtestada ka puhastusena.

Tegelikult palju tugevama mõjuga oli Eesti mainele 2014. aastal puhkenud sõda Ukrainas. Muuseas, just see sõda ja sellele järgnenud sanktsioonid sundisid paljudes riikides idast tulvava raha luubi alla võtma.

Mis peamine, hirm selle ees, et sõjasündmused võivad mingil kujul laieneda ka Balti riikidesse, sealhulgas Eestisse, oli reaalne ning kandus ka investoriteni, kes paratamatult võtsid ettevaatlikuma joone. Palju tehinguid jäid toona Eestis lihtsalt ära või pooleli, mida panganduses suures pildis toimunud ei ole. Aga ka toona ei jäädud käed rüpes maineparandust ootama, vaid astuti otsustavaid samme. Lisati raha riigikaitsesse ning meelitati kohale liitlased. Seegi on tugev signaal, mis osa eemale peletab ja teisi vastukaaluks rahustab.

Tegelikult palju tugevama mõjuga oli Eesti mainele 2014. aastal puhkenud sõda Ukrainas. Muuseas, just see sõda ja sellele järgnenud sanktsioonid sundisid paljudes riikides idast tulvava raha luubi alla võtma.

Eestlasi ongi kombeks hirmutada mainekahjuga. Ja eestlased kipuvad selles traagikat nägema. Sel puhul tasub emotsioonid välja lülitada ja mõistus tööle panna. Näiteks Briti päritolu Tallinna Vee investorid on aastaid hirmutanud, et kui konkurentsiamet keelab neil vee hinda tõsta ega järgi sajandi alguses sõlmitud investeerimislepingut, siis peletab see välisinvestorid eemale. Nii pole siiski läinud. Oma reeglid kehtestame ikka ise.