Danske Bank.

FOTO: INTS KALNINS/REUTERS

Kuula artiklit

Varakristlikus tekstis «Didascalia Apostolorum» õpetatakse, et kui koguduse liikmed hakkavad pärima, kuhu piiskop raha paneb, siis selle mõtte pani neile pähe saatan ise. Arvestades kohutavat inertsust, millega Eesti poliitikud, rahandusringkonnad ja uurimisorganid algul Danske Eesti filiaali rahapesuloosse suhtusid, võisid tekkida kahtlused, et säärase vaikuse ja tegevusetuse taga on midagi enamat. Õnneks võib eilse põhjal öelda, et jää on lõpuks liikuma hakanud. Seda tänu meie ajakirjandusele, kes teemat on üleval hoidnud, ning õlale tuleb patsutada ka õiguskaitsjatele, kes pidasid kinni esimesed endised Danske siinse filiaali töötajad, kelle puhul on põhjust kahtlustada, et nad on selle kuriteoga seotud.

Danske rahapesu mastaap on maailma ajaloos enneolematu. Meie õiguskaitseorganite eesmärk peab olema välja selgitada tõde ning tuua kohtu ette süüdlased. Ja mitte ainult prügikalad, vaid ka siinsed niiditõmbajad.

Eestis on viimastel aastatel harjutud liialt rõhku panema uhketele ja dramaatilistele pressikonverentsidele, mis meenutavad mõnda Hollywoodi blockbuster’it. Danske lugu on meie politsei ja prokuratuuri küpsuseksam ning tähtis pole mitte väline külg – näiteks kui hea näeb mõnel pressikonverentsil välja mõni meie prokurör –, vaid kogu juhtumi lõpptulemus, kuna see, et Eesti on sellisesse asja segatud, kahjustab meie mainet tugevasti. Et kahju osaliselt heastada, peab uurimine olema professionaalne ja inimesed pädevad.

Tõe väljaselgitamine peaks olema prokuratuuri ja politsei ideaal. Vähemalt seda õpetati juristidele ülikoolis enne seda, kui meie õiguspraktikasse ilmusid kokkuleppemenetlused. Praegusel juhul on seda raske teostada, aga see peab olema vähemalt eesmärk.

Kui Danske asjas jääb piltlikult öeldes kas või üks mätas ümber pööramata, siis on sõnum see, et oleme silmakirjalikud, sest räägime, et Venemaa ja selle juhid on pahad, aga nende raha on meil teretulnud.

Nagu ka süüdlaste kohtu ette toomine, kuna peamised kurjategijad on tegelikult Venemaal (aga ka teistes endistes nõukogude liiduvabariikides) ning peamine kuritööohver Venemaa rahvas, kelle tagant see raha on sisse vehitud. Vaevalt et need inimesed kunagi kohtu ette tuuakse, sest Venemaa praegused võimud on enne valmis sanktsioonide alla sattuma kui vargaid vastutusele võtma. Seda demonstreerib väga hästi Magnitski juhtum.

Eesti poliitikud armastavad Vene režiimi kohta karme sõnu rääkida. Nüüd tuleb neid kinnitada tegudega. Kui Danske asjas jääb piltlikult öeldes kas või üks mätas ümber pööramata, siis on sõnum see, et oleme silmakirjalikud, sest räägime, et Venemaa ja selle juhid on pahad, aga nende raha on meil teretulnud.

Samamoodi jättis halva maigu näiteks Alli Rutto juhtum. Oma inimesi väntsutame igasugu bürokraatlike lollustega, aga meediast saame lugeda Putini Venemaa võimu eliiti kuuluvatele tegelastele, näiteks Pihkva viitsekubernerile antud Eesti elamisloast ja esipropagandist Solovjovi lastele antud Eesti kodakondsusest.