Teadlaste marss 

FOTO: Ardi Truija

Teaduse tähtsuses kahtlevad vähesed. Me oleme harjunud, et elekter tuleb seinast, kütus bensiinijaamast, kvaliteetne toit toidupoest, arstirohud apteegist, internet läbi õhu, arstid suudavad ravida keerulisi haigusi. Kõik see on seotud paljude teadustööde tulemustega. Teadlased on need, kes õpetavad ülikoolides tulevasi arste, õpetajaid, poliitikuid, ettevõtjaid, olles ainukesed, kes saavad neil aidata omandada ka kõige uuemaid teadmisi, kirjutab Teaduskoja algatusrühm. 

Me soovime olla Põhjamaade moodi, mille teaduspõhist majandust loetakse maailma arenenuimaks ja ühiskondi õnnelikemaks. Nende edu taga on aastakümneid kindlalt hoitud teaduspõhise riigi ülesehituse ja majanduse suund, mis väljendub stabiilses teaduse rahastuses ning töökorralduses. Ainult teadmistepõhine ühiskond suudab Eesti viia samale elujärjele Põhjamaadega. Eesti puhul räägitakse uhkusega teaduse eduloost. Meil pole vaja häbeneda: Eesti teadlased on siiani maailma ühed mõjukaimad, kuid selle edu on taganud 10–15 aasta tagused otsused.

Juba kümnendeid on ka Eestis ringelnud dokumendid, mis on seadnud eesmärgiks suurendada teadus-arendustegevuse rahastamine riigi- ja kohalikust eelarvest ühe protsendini SKTst. On olnud riigikogu, valitsuste ja koalitsioonide otsuseid ja strateegiaid, viimasena Tallinna üleskutse rahvusvahelise teaduspoliitika konverentsi raames Euroopa eesistumise ajal, mille teksti EV peaminister Jüri Ratas isiklikult Euroopa Komisjoni esindajatele üle andis. Kui aga fanfaarid vaikivad, siis näeme, et viimasel kuuel aastal on teaduse finantseerimine teinud vähikäiku ning mida pole, on see maagiline üks protsent SKTst (selle asemel 0,53 protsenti aastal 2017). Me oleme hakanud pikkade sammudega kaugenema edukatest teadusriikidest ning praegu on Eestis teadlasi kaks-kolm korda vähem suhtena tööealisest elanikkonnast kui Põhjamaades. Mida peaksime siis tegema, et jõuaksime teadusriigini?

See pole dokument, kus on kirjas vaid rahasummad. See on ka dokument, millega teadlased võtavad endale ühiskondliku kohustuse.

Meil pole olnud sellist kirjalikku ühiskondlikku kokkulepet, nagu täna, 19. detsembril vabariigi presidendi juures allkirjastati: kokkulepe teadlaste, ettevõtjate ja erakondade esindajate vahel. See pole dokument, kus on kirjas vaid rahasummad. See on ka dokument, millega teadlased võtavad endale ühiskondliku kohustuse. Meie, Teaduskoja algatusrühm, tunnetame seda eriliselt. Mitte et me poleks varem ühiskonnale mõelnud. Aga nüüd on need mõtted ehk valjemalt kuuldavad. See on kogu ühiskonna ühine eesmärk, kuidas teha paremaks teadust ning seeläbi ka meie kõrgharidust, poliitikat ja majandust.

Teaduskojana tunneme ka kohustust hoida hoolsalt silma peal, et kokkuleppe täitmine sujuks. Et see hakkaks kajastuma 2019. aasta riigieelarve strateegias. Et erakonnad järgiksid oma rahastamislubadust. Et teadlased saaksid tänu uutele investeeringutele teha paremat tööd. Et teadusinvesteeringute (nii vanade kui uute) kasutamine oleks tõhus. Et teadlased, arendajad ja ettevõtjad hakkaksid veelgi tihedamalt koos töötama. Et teadlaste loodud uued teadmised leiaksid üha laiemat rakendust kogu ühiskonna heaks.

Teaduskoja algatusrühm: Jüri Allik, Olesja Bondarenko, Maarja Grossberg, Els Heinsalu, Andi Hektor, Aveliina Helm, Anne Kahru, Mihkel Kangur, Eeva Kesküla, Maia Kivisaar, Ivo Leito, Innar Liiv, Heli Lukner, Irja Lutsar, Toivo Maimets, Ülo Niinemets, Ilona Oja Acik, Kalle Olli, Tiina Randma-Liiv, Triin Roosalu, Ellu Saar, Tuul Sepp, Pirjo Spuul, Jaak Vilo.