Ülesöömine. Foto on illustratiivne.

FOTO: Rdt.org.ru

«Prooviabielu» saade, kui seda mullusest veel mäletate, osutus ühes asjas ilmutuslikuks. Tutvust sobitades veetsid paari pandud noored aega toidupoes. Käisid ühe leti juurest teise juurde, uurisid silte ja arutasid, mida osta. Toidu valimine täitis enamiku aja saatest. Kui siis tuttavatelt noortelt pärisin, kas tõepoolest kulutavad nende eakaaslased nii palju aega söögiküsimuste peale, sain kiirelt vastuseks endastmõistetava «jah».

Millegipärast tuleb too saade alatasa meelde, kui läheb toiduteema üledoseerimiseks. Nagu nüüd, enne jõule ja aastalõppu.

Aga tegelikult, kui järele mõelda, on toiduteema ületähtsustatud juba pikemat aega. Raamatupoodide riiulid on koka- ja retseptiraamatute all lookas. Telekanalid pakuvad nii kodu- kui välismaiseid kokasaateid. Ükski naiste- ega koduajakiri ei ilmu arvukate toidukülgedeta. Isegi spordiajakirjades, nagu Jooksja ja Sport, on toidurubriik. Vaadake ka reisilugusid: paljud noist ei keskendu sellele, mis kellegagi kuskil juhtus, vaid kirjeldavad seda, mida kusagil heitgaasidega vürtsitatud tänavakohvikus süüa pakuti. Sotsiaalmeedias ajavad roogadega täidetud taldrikud ammuilma üle ääre.

Teisalt, ja see muudab olukorra absurdselt skisofreeniliseks, ilmub järjest rohkem materjale, mis tegelevad toidu kummardamise tagajärgedega: kuidas põletada kaloreid, kuidas pidada üht või teist dieeti, miks vältida üht või teist tüüpi toiduaineid: ära söö liha, ära söö jahutooteid, ära söö magusat, ära söö rasvast. Uue aja autoriteetideks on saanud igat masti isehakanud toitumisgurud, kelle võlusõnadeks on «suhkruvaba» ja «gluteenivaba», kes laulavad hosiannat taimetoitlusele ja veganlusele ning kapsalehtede närimisele.

Ajastul, mil toitumine on kerkinud suureks teemaks, tuleb üha juurde neid, kes on oma kehaga pahuksis.

Kas teate, kuhu sellised risti-rästi lendavad ergutus- ja hoiatussõnumid viivad? Kulturist Ott Kiivikas, kes oma harrastusest tulenevalt peab toitumisest teadma tõesti kõike, ütles tunamullu saates «Hommik Anuga» lihtsalt ja selgelt: viib Paldiski maanteele. Seda Tallinnas. Tartus viib Raja tänavale. Mõlemas kohas jagavad abi psühhiaatrid.

See ei ole liialdus. Ammugi mitte nali. Sest see ei ole kilode ega rasvaprotsendi teema. See on vaimne teema.

Kas pole paradoksaalne, et ajastul, mil toitumine on kerkinud ennenägematult suureks teemaks, tuleb üha juurde neid, kes on toitumise tõttu oma kehaga alatasa kimpus ja pahuksis?

Äkki peitub üks põhjusi selles, et toitumisteemaga on nüüdisajal hulluks mindud? Selle asemel, et targalt ja tervislikult süüa, lasevad inimesed mõõdutundetult hea maitsta kõigel hõrgutaval, mida toidupropagandistid välja pakuvad – et hakata seejärel süümepiinadest puretuna piirama kõike, mille eest toitumisnõustajad neid hoiatavad.

Pole ime, kui üksteisega põrkavad ahvatlused ja manitsused tekitavad esialgu stressi, aga veidi aja pärast võivad viia Paldiski maanteele või Raja tänavale.