Juhtkiri: ärge muutke lapsi zombideks!

Lapsed zombidena. Foto on illustratiivne. Foto: wiki-org.ru

Sel suvel räägiti meil palju nutiseadmete näppijatest liikluses, kes põhjustavad oma tegevusega ohtlikke olukordi ja õnnetusi. Muide, samad probleemid on meie lõunanaabrite juures, kus käib praegu suur sotsiaalkampaania «Ära ole zombi!», mille teleklippides kehastavad telefonide ja muude nutiseadmete liikluses näppijaid laulvad ja tantsivad zombid. Nüüdisaegsed tehnikavidinad pole tunginud üksnes meie ellu, vaid ka meie laste ellu. Arvuti, televiisor, tahvelarvuti, nutitelefon ja muud seadmed kuuluvad tänapäeval pisipõnnide ellu juba esimestest kuudest. Tänasest lehest võib lugeda selle kasvatusliku lähenemise negatiivsematest tagajärgedest.

Tegelikult on see õnnetus, et lapsed pannakse mõnes peres kohe, kui nad õpivad istuma, mõne ekraani ette. Helendav ekraan on tänapäeval ammu kõrvale tõrjunud vanaema muinasjutud, ema hällilaulud ja jutuajamised isaga. Näiteks UNESCO uuringute järgi vaatab 93 protsenti kolme- kuni viieaastastest lastest ekraani keskmiselt neli tundi päevas ja 28 tundi nädalas. See on palju enam, kui vanemad kulutavad aega oma lastega suhtlemiseks.

Ühest küljest rahuldab selline asjade seis nii vanemaid kui ka lapsi, sest lapsed istuvad rahulikult ning vaatavad näiteks mõnda filmi, selle asemel et kodus midagi ära lõhkuda või vanemate tegemisi segada, kuid samas annab see tulevikus tugeva löögi laste vaimsele ja füüsilisele tervisele. Päris hiljuti saime lugeda ühe teise uuringu tulemusi Eesti laste kesistest liikumisharjumustest. Üks kurja juur on laste ekraanide ette istutamine. Pedagoogid ja psühholoogid kaebavad ammu, et laste eneseväljendusvõime on vähenenud, nagu ka võime keskenduda. Kaduma kipuvad ka fantaasia ja loomingulisus.

«No kuulge, aga kas selles kõiges saab siis süüdistada ekraane ja arvuteid?» võib keegi selle peale hüüatada. Jah, kui jutt käib lapsest, kes ei ole veel võimeline ekraanilt saadavat infot adekvaatselt vastu võtma. Kui kodune ekraan haarab kogu lapse jõu ja tähelepanu ja kui nutiseade asendab mängu, igasuguse aktiivse tegevuse ja suhtlemise vanematega, siis avaldavad need kahtlemata kahjulikku mõju kasvava inimese psüühikale ja isiksusele. Siit ka depressioon ja muud hilisemad hädad, sest tagajärjed võivad ilmneda palju hiljem ja seal, kus keegi ei oska neid oodata. Kui oskaks, siis laotaks õled maha, et nõnda valus poleks kukkuda, nagu öeldakse.

Helendav ekraan ei tohi olla hingede üle valitseja ega laste peamine kasvataja, vaid ta peab olema vajaliku infot ammutamise allikas.

Niisiis ärge olge ise zombid ja ärge muutke oma lapsi zombideks! Helendav ekraan ei tohi olla hingede üle valitseja ega laste peamine kasvataja, vaid ta peab olema vajaliku info ammutamise allikas. Mõelge selle peale!