Bretty Sarapuu.

FOTO: Liis Treimann/Postimees

Kolme riigikogu liikme poolt eelmisel nädalal avalikult ja häbenemata väljendatud arvamus, et valijate saadetud palved toetada üht konkreetset seaduseelnõu ummistasid nende postkasti, tekitasid tunde ajupesust ja jõhkrast survest, viitab, et meie rahvasaadikud ei mõista päris täpselt esindusdemokraatia olemust.

On ju riigikogu veebilehelgi kirjas, et parlamendiliige on rahva hääle esindaja, kellele võib kirjutada oma mõtetest või teha ettepanekuid. Ilmselt kasutatakse seda kodanikuõigust vähe, sest «need mitukümmend kirja», nagu ütles üks kirjade saatmise üle nurisenud saadik, mõjusid nii häirivalt, et tuli lamenti lüüa ja väidetavalt lihtsalt trotsist kirja saatjate palvetele risti vastupidi hääletada.

See, et riigikogu liige hääletab seaduseelnõu vastu ainuüksi survestavate kirjade tõttu, mitte oma sisemisest veendumusest ja asjalikest argumentidest lähtuvalt, näitab, et saadikuid on võimalik väga kergelt neile pisukest ebamugavust tekitades ümber mõtlema sundida. Kas otsuseid tehakse tõesti emotsionaalselt pinnalt? Ah julged mind tüüdata, ma sulle veel näitan!

Teisalt on kummastav, et nad ei häbenenud oma laiskust isegi varjata. «Kirjade laviin raskendab mu tööd,» julges üks saadik kuulutada. Kui rahvasaadikud nimetavad inimeste arvamuse väljendamiseks saadetud kirju spämmiks ja julgevad avalikult välja öelda, et kirjad saadetakse automaatselt prügikasti, siis on midagi väga valesti, sest rahva tahte mõistmine ja vähemalt osaliselt sellest lähtuvalt otsuste tegemine peaks olema saadikute ülesanne.

Asi pole kaugeltki selles ühes eelnõus, vaid põhimõttes, et rahvasaadikud ei tunne piinlikkust, kui ütlevad, et kirjade saamine mõjub neile koormavalt.

Olgu siinjuures mainitud, et nii kirjade saamisele üles kutsunud organisatsioonid kui ka mitu kirja saatjat kinnitasid, et tegemist polnud mingisuguse automaatse spämmiga. Kirjad saatsid teele päris inimesed, kellele lihtsalt tuletati meelde nende õigust rahvasaadikutega suhelda. Anti ka juhised ja näide, kuidas kirjutada, ning seda kõike eesmärgiga näidata riigikogu liikmetele, et hoolitakse. Pigem on kahetsusväärne, et selliseid üleskutseid rohkem ei tehta!

Asi pole kaugeltki selles ühes eelnõus, vaid põhimõttes, et rahvasaadikud ei tunne piinlikkust, kui ütlevad, et kirjade saamine mõjub neile koormavalt. Valijatega suhtlemine peaks ometi olema osa saadikute tööst.

Riigikogu liikmete sõnavõtte arvesse võttes ähvardab inimesi pika ninaga jäämine nii aktiivsust üles näidates kui ka vait olles. Kui saadikutele ei kirjuta, võib öelda, et kedagi ei huvita – hääletan vastu. Kui talle saadetakse palju kirju, siis on tegemist ahistamise ja mõjutamisega – hääletan vastu. Mugav viis mitte öelda, mida saadik ise päriselt arvab.

Siinkohal võiks selle asemel, et saadikute nurinale järele anda ja neid igaks juhuks mitte tüüdata, neile hoopis rohkem kirjutada. Eesti kodanikuühiskonnal oleks aeg lapsekingadest välja kasvada ja üleskutseid saadikutele oma arvamust avaldada võiks tulla veel rohkem!