Venemaa president Vladimir Putin jõulujumalateenistusel Sotšis 7. jaanuaril 2013.

FOTO: SCANPIX

Venemaa vastasseis läänega pole pelgalt poliitiline ega sõjanduslik, vaid ka usuline, kirjutab Balti Venemaa Uurimise Keskuse juht Vladimir Juškin.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Vene õigeusu kirik elab tänase päevani «vana ajaarvestuse», see tähendab Vana-Roomast pärit Juliuse kalendri järgi, mille kehtestas 1. jaanuaril 45. aastal e.m.a. Julius Caesar. Seepärast ei tähistata jõule mitte 25. detsembril, vaid 7. jaanuaril. Tõsi, Vene riik kehtestas 1918. aastal uue, Gregoriuse kalendri.

Nagu teada, ei toonud ristiusku Venesse mitte misjonärid, vaid vürstid, kes ühiskonnas valitseva patriarhaalse meelelaadi tõttu kehastasid rahvuslikku, religioosset, riiklikku ja õiguslikku ühtsust. Kuid Bütsantsi vaimset traditsiooni üle võttes imas Vene endasse ainult pealispindseid elemente, mis paistsid võimuesindajatele eriti tulusad – milleks esijoones olid kiriku ja riigi ühtsuse ning vaimuliku võimu ilmalikule allumise ideed

Komme demonstreerida lähedust Vene õigeusu kirikuga (VÕK) jõudis tänapäeva Venemaa võimudeni juba selle alusepanija Boriss Jeltsini vahendusel. Püüdes luua uue Venemaa võimu traditsioone ja rituaale, pööras ta täiesti teadlikult selja kõigele nõukogulikule ja tegi panuse sellele, mida Nõukogude võimu ajal oli eitatud. Eeldati, et lahtiütlemine riiklikust ateismist viib Venemaa tagasi olukorda, mis valitses enne enamlasi, see tähendab muudab Venemaa õigeusklikuks maaks.