Ajalugu ja ajalookogemust kiputakse unustama. See on inimlik, kuid mitte vabandatav, kui toob kaasa traagilisi tagajärgi järgnevatele põlvkondadele. Meiegi kipume unustama, kui palju on meil olnud õnne riigi ja rahvana Euroopa kaardile naasmisega, majanduse ülesehitamisega, okupatsioonilaga eemaldamisega ning liitlaste leidmisega.
Üha suurenev tänamatus meie suhtumises oma olukorda meenutab lauluisa Kreutzwaldi rahvajuttu vägevast vähist ja ahnest naisest. Kui mehel õnnestus püüda kõiki soove täitev vähk, tahtis naine algul häid roogi, siis uhkeid riideid ja võimast lossi, seejärel saada kuningaks ning viimaks jumalaks. Viimase soovi peale käis pauk ning mees ja naine olid tagasi oma hurtsikus.
