Mart Raudsaar

FOTO: Mihkel Maripuu/Postimees

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Ajalugu ja ajalookogemust kiputakse unustama. See on inimlik, kuid mitte vabandatav, kui toob kaasa traagilisi tagajärgi järgnevatele põlvkondadele. Meiegi kipume unustama, kui palju on meil olnud õnne riigi ja rahvana Euroopa kaardile naasmisega, majanduse ülesehitamisega, okupatsioonilaga eemaldamisega ning liitlaste leidmisega.

Üha suurenev tänamatus meie suhtumises oma olukorda meenutab lauluisa Kreutzwaldi rahvajuttu vägevast vähist ja ahnest naisest. Kui mehel õnnestus püüda kõiki soove täitev vähk, tahtis naine algul häid roogi, siis uhkeid riideid ja võimast lossi, seejärel saada kuningaks ning viimaks jumalaks. Viimase soovi peale käis pauk ning mees ja naine olid tagasi oma hurtsikus.

Mida pean silmas tänamatuse all? Eks seda, et osale meist on hakanud tunduma švejkilikult, et maakera sees on teine maakera, mis on esimesest suurem. Teine maakera on kõnealusel juhul Eesti. On tõsi, et NATO, Euroopa Liidu ja eurotsooni liikmena on Eesti riigina maailmas mõjukam kui kunagi varem ning palju mõjukam, kui võimaldaks meie suurus.