Ukraina president Petro Porošenko (vasakul) õnnitleb Ukraina autokefaalse õigeusu kiriku vastset juhti metropoliit Epifaniust (paremal) Püha Sofia katedraalis Kiievis 15. detsembril 2018.

FOTO: SCANPIX

On keeruline uskuda, et aastal 2014, kui Venemaa sekkus Ukraina siseellu, nähti Moskvas, et kogu sellest kahtlasest ettevõtmisest pole võita midagi peale alanduste. Kui alguses naerdi selle üle, et naabritel pole toimivat riiki, ja praaliti, et piisab kas või mõnesajast Pihkva purjus õhudessantväelasest, et Kiiev ära võtta, siis vabatahtlike kaitsjate ja lääne abil on see jutt muutunud nonsensiks. Tõsi, Kremli käsutuses on vahendid, mis lubaksid avatud sõjategevuse korral oma agressiivset välispoliitikat lihtsamini ellu viia, ent peab nentima fakti, et asi on seni piirdunud piltlikult väljendades kõigest paari ampsuga. Nüüd jäädakse pealekauba ilma sealsest kiriklikust mõjuvõimust.

Moskva jaoks on separatistid alati olnud Kiievis, mitte Donetskis või Luganskis. Teisel pool Narva jõge moes oleva mõttevoolu järgi pole olemas ukrainlasi, valgevenelasi ega venelasi, vaid nad kõik on üks õigeusklik russide rahvus, kelle keskus on Moskva.

Teatavasti kasutab Kreml oma poliitika teostamiseks aktiivselt Vene õigeusu kiriku abi. Kuna Moskva patriarhaat taotleb ülisuurt kanoonilist territooriumi, mille alla kuuluvad peaaegu kõik endise Nõukogude Liidu maad, teiste seas Ukraina, annab see Kremlile justkui õigustuse sekkuda naaberriikide siseasjadesse ja ehitada ustava vaimulikkonna abil üles suurt ühtset russkij mir’i ehk vene maailma, millel oleks ka ortodoksimaailmas juhtiv roll kanda. Ent sündmused Ukrainas on löönud sellesse pettekujutlusse mõra.

Putinil ja Moskva patriarhil Kirillil on ilmselt raske alla neelata, et Konstantinoopol Ukraina õigeusu kiriku iseseisvust tunnustab.

Enne 2014. aastat oli raske rääkida ühtsest Ukraina rahvusest. Põhjas ja läänes elavatel inimestel ei olnud ühist keelt lõunas ja idas elavate kaasmaalastega. Üldistades võib öelda, et ühed rääkisid ukraina keelt ja vaatasid läände, teised kõnelesid hoopis vene keelt ja kaldusid idanaabri poole. Aga aja jooksul on konflikt neid piirkondi rohkem ühte liitnud ning ukrainameelsus tõstab russofoonsetes piirkondades aina julgemalt pead.

Niisamuti oli enne 2014. aastat raske rääkida ühtsest õigeusukogukonnast Ukrainas. Kuni möödunud laupäevani tegutses seal kolm ortodoksi kirikut, millest üks mõjukamaid allub Moskva patriarhaadile ja teeb muuseas aktiivset kihutustööd riigi vastu. Ent Konstantinoopoli patriarhi Bartholomeose otsus aidata taasluua ühtne Ukraina õigeusu kirik ja taastada selle autokefaalia ning – mis kõige tähtsam – anda tagasi selle kanooniline territoorium aitab ukrainlastel nüüd resoluutsemalt oma rahva suveräänsust väljendada ja hoida usklikke Vene propaganda mõju eest.

Putinil ja Moskva patriarhil Kirillil on ilmselt raske alla neelata, et Konstantinoopol Ukraina õigeusu kiriku iseseisvust tunnustab. See läheb ju vastuollu nende korrutatud väitega, et ukrainlased ja venelased on üks rahvus. Ja ainuüksi mõte, et mitte Moskva, vaid Istanbul, kus elab kõigest mõnisada ortodoksi, on õigeusumaailma epitsenter, on neile löök allapoole vööd. Peale eneseuhkuse on Vene kirikul võimalik kaotada ka kogudusi (kokku üle 12 000) Ukrainas ja sissetulekut sealt. Vaat kuhu viib üks avantüür.