Taavi Minnik: paneme Pätsi vangi!

Konstantin Päts Foto: filmiarhiiv

See, et meie maal lähevad teatud intervalli tagant lahti vaidlused Pätsi isiku, 9. mai, vapside, kommunismi headuse-halbuse ja muu sellise üle, on siinsetele elanikele sama harjumuspärane kui lumi talvel parasvöötmekliimas. See pole niivõrd dialoog, vaid hulk korraga peetavaid monolooge ja kukub välja nagu 1990. aastatel, kui tänaval võis kohata hulganisti kodanikke, kes kõva häälega iseendaga dialoogi pidasid. Ja mille üle üldse vaielda ja mida sellega saavutada tahetakse? Kas need inimesed rahuneksid, kui, ütleme, Jüri Ratase valitsus eraldaks näiteks Teet Soormile miljard eurot katuseraha, et see juhiks ajamasina ehitamist, et saaksime lennata tagasi minevikku ja reetur Pätsi arreteerida?

Ma ei hakka kellelegi oma vaatenurka peale suruma, ent minu arvamus Pätsist on viimastel aastatel kõvasti paranenud. 1918. aasta novembris talle peaministri rollis alternatiivi ei nähtud ja vaevalt et teised arvesse tulnud kandidaadid selles olukorras oleksid välja vedanud. Päts oli otsusekindel teoinimene, kes poliitikuna oli aga kompromissialdis ja paindlik. Sama õnnestunu olid selles olukorras sõjaväe kõrgemate juhtide valik, kuna Johann Laidoner ja Jaan Soots olid pädevad ohvitserid, kelle asemel mõned Eesti poliitikud oleksid tahtnud näha teisi, kuid jälle kaheldav, kas need teised oleksid välja vedanud. Eriti arvestades, et meie ohvitserkonnas oli Vabadussõjas ebapädevust palju, ja mida kõrgemal, seda rohkem (v.a Soots ja Laidoner).

Need mehed on ausamba oma tegevuse eest Vabadussõja ajal kahtlemata ära teeninud. Nagu ka Jaan Poska, kelle roll ja kaal 1917–1920 oli vast suurem kui Pätsil, Juhan Kukel ja Otto Strandmannil. Ja kahtlemata suurem kui Jaan Tõnissonil. Aastal 1919 oli Poskaga võrdne kaal ja autoriteet vast ainult ülemjuhataja Laidoneril.

Teatud eesti haritlaste ja poliitikute hulgas valitseb tõrjuv suhtumine Pätsi, kuna ta olla hävitanud demokraatia ja Eesti iseseisvuse 1939–1940 ära andnud. Kuid asjata. Vahet pole, kes oleks 1939 ja 1940 Pätsi asemel olnud ja milliseid korraldusi jaganud, iseseisvus oleks igal juhul kaotatud, sest väike Eesti jäi üksi vastamisi sõjalises mõttes superriigiga.

Kas need inimesed rahuneksid, kui, ütleme, Jüri Ratase valitsus eraldaks näiteks Teet Soormile miljard eurot katuseraha, et see juhiks ajamasina ehitamist, et saaksime lennata tagasi minevikku ja reetur Pätsi arreteerida?

Mis puudutab demokraatia hävitamisse, siis Pätsi valitsusajal 1930ndatel võib täheldada järkjärgulist liikumist demokraatia taastamise poole ja kui poleks juhtunud seda, mis 1939–1940 juhtus, võib oletada, et Eestis oleks demokraatia taastatud. Kaitseseisukorda küll korraga ära ei kaotatud, aga selle karme korraldusi lõdvendati pidevalt. Tegutses parlament ning opositsioon oli kaasatud valitsemisse. Samamoodi tegutsesid edasi erakonnad, küll mitteametlikult, aga tegutsesid. Päts oli kuni lõpuni leplik ja kompromissialdis poliitik, mitte mõni jube diktaator.