Liis Koger: kes viib näljastele hingetoitu?

Liis Koger. Foto: Erakogu

Ajal, mil lapsed ootavad jõuluvana ja kõik liiguvad ühtse massina üle silla, kus paremat kätt on uus ja alguses vana, täidab kultuuriruumi kalendrit tihe kava. Kes jõuaks kõike seda nautida, mille järgi valida? Kas üldse on näljaseid, kellele viia hingetoitu? kirjutab kunstnik Liis Koger.

Nukker on istuda pooltühjas saalis, kui esineb mõni kohalikku päritolu, ent andelt palju laiema haardega suurvaim. Ütleks, et suure tõenäosusega mahub nii eelarvesse mõnikümmend vaba eurot kui ka perekesksesse rahuaega paar sisustamata tundi. Miks see on oluline? Et kultuur elavas esituses välja ei sureks, eriti kui see tuuakse koju (kodulinna) kätte – kõik asjad ei mahu pakiautomaati. Aga kes toob? See on riskikuller! 

Siin on kaks väga konkreetset põhjust. Kingituste tegemine on ohtlik. Nende kohaleviimine pole naljaasi. Kunstis juba on nii, et kui välja paistad, siis vastu hambaid saad. Kuule lähemal ehk valguses seisjat näeb alati paremini. Tegelikult on see igal pool nii: kui sa juba näitad, et sul on käed ja jalad olemas, annab see võimaluse saada vastu jäsemeid. Teine põhjus on need valged kihutavad BMWd ja nende(!) mõttekaaslased.