Karl Gustav Adamsoo: kuidas Sul läheb, vanaema?

Pilt on illustratiivne. Foto: Monkeybusiness Images / Panthermedia / Scanpix

Eelmisel aastal oma ülikooli lõputöö teema valimisel sain soovituse keskenduda eakate digipädevusele. Mina? Eakad inimesed? Nad hädaldavad, näevad kõiges halba ning miks peaksid nad tahtma midagi oma digipädevusest kuulda. Aasta hiljem sellele tagasi vaadates saan ainult mõelda, kui rumal ma olin. 

Õpingute lõpus uurisid kõik minu tuttavad, mis oli minu töö fookus. Enamik inimesi ajas imestusest silmad punni: «Noh, kuidas sa mees nüüd sellise teema otsa sattusid? Midagi muud ei suutnud leida?» Ma ei saanud sellisest reageerimisest aru. Inimesi üllatas, miks üks noor tudeng tahab uurida vanu inimesi. «See ei ole ju popp ja noortepärane? See teema ei ole seksikas.»

Mis siis nendel eakatel inimestel viga on?

Olen aru saanud, et osa inimesi nagu unustavad eakad ära või võtavad nendega ühendust lihtsalt selleks, et oma südametunnistust puhtana hoida. Kahju on seda näha, teades, et üksildus ning sellega kaasnev depressioon on vanemate inimeste hulgas järjest enam levinud. Oma lõputöö käigus intervjueerisin kümmekonda eakat, kellest nii mitugi tõid välja, et kuigi nende lapsed on väga altid korraks kohtuma, siis vestluse pinnapealsus kurvastab neid väga. Samuti arvavad nad, et on võimelised viimase hingetõmbeni kõigi asjadega hakkama saama: «Ma ei taha noori tülitada, neil on niigi kiire.» 

Kui minu ümber vanavanemad olemas olid, ei oleks ma osanud aimatagi, et nad ei julge mind tülitada. Tahaksin väga saada tagasi seda hetke, kui vanaema tahtis minuga lihtsalt rääkida või palus minult abi näiteks puldi patarei vahetamisel. See igatsus tuli mulle korduvalt peale, kui kohtusin intervjueerides mõne vanema inimesega, kes oli juba hommikul juustusaiad valmis teinud ja oma flanellsärgi ära triikinud, et mind pidulikult vastu võtta. Selline pühendumus ja ettevalmistumine inimesega kohtumiseks hakkab üha enam meie tormavas ühiskonnas kaduma. 

Kui minu ümber vanavanemad olemas olid, ei oleks ma osanud aimatagi, et nad ei julge mind tülitada.

Selleks, et eakad inimesed meie kõrvalt ära ei kaoks ja nad saaks meie tegemistega palju paremini kursis olla, tuleb neile tutvustada vahendeid, mida me ise iga päev kasutame. Vahet pole, kas e-kiri, Skype või Messenger – kontakti saab igat kanalit kasutades olulisemalt lähemale tuua. Enda lõputöö põhjal julgen väita, et enamik eakaid saavad uute lahenduste õppimisega päris hästi hakkama. Ainult kordamine on jälle siin see tarkuse ema. Kuigi paljud meist võivad arvata, et eakad ei saaks mitte millestki aru, siis pidage hoogu! Eakad inimesed tahavad täiega õppida, peamine probleem on ikkagi meis, nooremates inimestes. Meil puudub kannatlikkus ning soov luua silda generatsioonide vahele, sest eakas inimene küsib rohkem, mäletab vähem, nuputab kauem ega pruugi pärast seda ikka millestki aru saada. Päris õudne, mis? Aga ise me ei mäleta sedagi, kellele me viimati sotsiaalmeedias laigi külge riputasime. 

Kui sa oled veel see õnnelik, et Sinu ümber on vanemad või vanavanemad, siis tõmba enda ajagraafikus paar asja maha ning tee üks koos olek olulisemate inimestega.

Me võime ju loota, et oleme kõrges pensionieas terava mõistusega eluterved inimesed, aga tegelikult ei pruugi see rännaku lõpp sugugi selliseks kujuneda. Eakaid inimesi tuleb kuulata ja austada, nad on ikkagi targemad kui meie. Tõsi, nad ei pruugi osata sulle postitada pilte Facebooki seinale või Instagrami story’sse, aga nad suudaksid sulle teha ühe õhtusöögi ja jutustada põnevaid lugusid, kui sa ainult neile külla läheksid. Kui sa oled veel see õnnelik, et Sinu ümber on vanemad või vanavanemad, siis tõmba enda ajagraafikus paar asja maha ning tee üks koos olek olulisemate inimestega. Ei saa? Mõtle sellele veel kord, sest 80 aastat tagasi oli päevas samuti 24 tundi.