Juhtkiri: monument patuta inimesele, aga kusagile Mujale?

Siili tähendamissõna ausamaba kohta. Foto: Urmas Nemvalts

Kangete vaidluste peale tundub, et Tallinnas võiks skulptuuriga austada vaid sellist suurkuju, kelle elukäigust poleks peale teenete võimalik esile tuua kõige väiksematki pattu, isegi mitte midagi sellist, mis ajaloolastele vaidlusainet annaks.

Kas niisugust täiskasvanuikka jõudnud inimest aga kunagi üldse olemas on olnud? Selles võiks ju kahelda, meenutades inimkonna kogemuse näitena Jeesuse sõnu: «Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!» (Jh 8). Just tallinlased tunduvad aga tähelepanuväärse järjekindlusega jätkavat ilmsüüta hinge otsinguid.

Teine üha korduv ja korduv tüliküsimus on monumendi asukoht. Ka see peaks Tallinna vaidlejate meelest olema kuidagimoodi ideaalne, nii et tekib samuti küsimus, kas säärast paika maamunal ülepea olemas on, rääkimata sellest, et võiksime säärase Tallinna linnasarase piires leida. Kui eelmisel kümnendil vaieldi Vabadussõja võidusamba asukoha üle, püüdis president Rüütel vaidlejaid lepitada, pakkuda kompromissvariante. Irvhambad haarasid kohe kinni sõnapaarist «kusagile mujale» ja hakkasid otsima Muja küla.

Võiksime osata oma suurkujusid austada inimestena, nagu nad olid, nii heas, halvas kui ka pooltoonides. Teine võimalus on jätkata otsinguid leidmaks ajaloost ideaalset inimest ja maa pealt ideaalset kohta.

Tallinnast vaadates tundub, et nõks väiksematel Eesti linnadel on kujunduse poolest läinud asjad inimlikumalt, vaimukamalt ja nõnda, et vast on olnud natuke «meeldib/ei meeldi» ütlemist, aga mitte lõputuna näivaid, meist üha uuesti ja uuesti üle rullivaid vaidluste laineid. No võtkem näiteks Tartu. Emajõe Ateenasse on isegi pronkskujudega osatud soojust ja lusti tuua. Või kas olete käinud Rakveres jalgrattaga poisiga pilti tegemas? Kas olete Viljandis märganud linnapead ja tema koera?

Muidugi teame, et tallinlastel on kujuasjanduses olnud igasugu parteilist sorti komistamisi. Ja lõpuks pole ka sugugi õige kõiki ajaloolist laadi vaidlusi labidaga lajatades tühja tuule tallamiseks kuulutada. Need ongi olulised ja ka vaidlemist vajavad teemad. Inimlikku rõõmu ja lusti võiks aga siiski ka tallinlastel rohkem jaguda.

Iseenesest ei ole tõdemus, et patuta pole meist keegi, veel argument ühegi skulptuuri kasuks. On täiesti selge, et Konstantin Pätsi üle jäävadki ajaloolased vaidlema. Praegu, meenutades saja aasta taguseid Vabadussõja sündmusi, on meil põhjust mõelda imetlusega nii Pätsile kui ka teistele, kel kõige tumedamate aegade kiuste leidus otsustavust, julgust, kiirust ja tarkust. Teiste ajaloolaste ja muude vaidlejate pilk peatub aga rohkem vaikival ajastul ja aastatel 1939–40.

Võiksime osata oma suurkujusid austada inimestena, nagu nad olid, nii heas, halvas kui ka pooltoonides. Teine võimalus on muidugi jätkata otsinguid leidmaks ajaloost ideaalset inimest ja maa pealt ideaalset kohta.