Väga hea uudis on 19. detsembril Kadriorus kõigi Eesti erakondade esimeeste poolt antav lubadus tõsta nelja aasta pärast teaduse ja arendustegevuse rahastus ühe protsendini SKTst. Pigem on see ikkagi märkus laisa ja lohaka õpilase päevikus, kes on oma koolitükid tegemata jätnud. Sündiv kokkulepe ei pese maha seda häbiplekki, et riigikogus 2014. aastal vastuvõetud dokumendiga «Teadmistepõhine Eesti» oleks pidanud selle ühe protsendi tasemele juba ammu jõudma. Lubatu ja tegeliku vahel on 114 miljoni suurune puudujääk.
Teades, kuidas Eesti poliitikas asjad käivad, on sõlmitavast lepingust palju märgilisem see, et tekkinud on surverühmad, nagu Teadusmarss ja Eesti Teaduskoda. Kuna poliitikud ei saa endale häbitunnet lubada, on ikka vaja kedagi, kes aitab varem antud lubadusi meeles pidada ja täita. Uued poliitikasse tulijad said kohe aru, et alla kahe protsendi SKTst pole mõtet teaduse eelarveks isegi välja pakkuda.
Vaevalt et teaduse rahastamine muutub järgmiste riigikogu valimiste võtmeteemaks, kuid loodaks, et valimistel saadab edu neid erakondi, kes näevad Eesti edu alusena teadmistepõhisust ja teadlasi, kes seda põhja aitavad ehitada. Millegipärast on Eesti teadlased nii andekad, et on isegi rahapuuduse kiuste tõusnud saatusekaaslastest ainsatena maailma teaduse tippu. Kui poliitikutel leiduks natuke mõistust ja praktilist meelt, siis viiksid Eesti teadlased meid peagi ja ilma suurema kärata maailma viie kõige teadusrikkama riigi hulka.
King, D. A. (2004). The scientific impact of nations. Nature, 430(6997), 311–316. doi:10.1038/430311a
Essential Science Indicators (ClarivateAnalyics),
Vassil, K. (2018). Puudu on 114 miljonit eurot. Postimees (7. november 2018). doi:https://arvamus.postimees.ee/6447554/kristjan-vassil-puudu-on-114-miljonit-eurot?utm_source=facebook.com&utm_medium=social&utm_campaign=share-buttons&utm_content=6447554&fbclid=IwAR3kd1iPT0mw68E9jFNULvqk8D4XKn5gzjw_90CY7oW8CYRtI88h6htyQ9o