Martin Kutti

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Kuula artiklit

Kui Theresa May 2016. aasta suvel kolm nädalat pärast 23. juuni saatuslikku Brexiti-hääletust Ühendkuningriigi peaministrina ametisse astus, hakkas ta võitlema juba ette kaotatud võitlust.

See oli aeg, mil uppuvalt laevalt põgenesid kõik, kes selle täiskäigul vastu jäämäge olid ramminud. Esimesena läks häälte püüdmise nimel vastutustundetult referendumit lubanud peaminister David Cameron. Päästepaadile ronis kiiresti ka kampaania käigus rahvale valetamist tunnistanud peamine agitaator Nigel Farage.

Brexiti-vastane May oleks hea meelega seda kaost juba eos vältinud, kuid pidi eelkäija keedetud suppi helpima hakkama. Ta asus valitsust juhtima ühel keerulisimal ajal, mida Ühendkuningriik pärast Teist maailmasõda näinud on.

Kogu selle aja jooksul on Maylt nõutud «head Brexitit», andmata endale aru, et sellist asja pole olemas. Ilmselgelt illusioonide küüsis tulihingelised Brexiti-pooldajad arvasid, et Ühendkuningriik võib Brüsselis uksed jalaga lahti lüüa ja nõuda kõike, mis pähe tuleb. Arvavad tänini. Mayle jõudis aga karm reaalsus ruttu kohale: see on võitlus, mida võita ei saa. Kui EL on aastate jooksul osanud nii mõneski küsimuses üles näidata hambutust, siis Brexit ei tohtinud saada üheks neist küsimustest, muidu olnuks bloki lagunemine kindel.

Teatud osale Ühendkuningriigi poliitilisest eliidist pole endiselt kohale jõudnud, et nad ei ole enam suur Briti impeerium, vaid kahaneva mõjuvõimuga saareriik. Osaliselt võib just selle soovmõtlemisega seletada ka eelmisel nädalal mässajatest tooride korraldatud umbusaldushääletust Mayle.

Eri leere ärritab, et 29. märtsil saabuva Brexiti tähtaja lähenedes on May järjest rohkem kontrolli enda kätte haaranud ning üritanud oma vastaste valikuid piirata, et nood leppeta lahkumise hirmus tema plaani toetaksid ning aitaksid sellega täita May lubadust viia ellu rahva tahe. Iseasi on, kas May plaan tõesti esindab rahva tahet, aga kahtlemata on peaminister talitanud oma parima äranägemise järgi ja ELi kitsendatud võimaluste piires.

Mayd kritiseeritakse tema leppe tõttu iga nurga pealt, kuid vähesed peale Mayd toetavate konservatiivide, ELi ja peaministri enda aktsepteerivad, et paremat lepet polegi võimalik saada. Inglise keeles on ütlus «Beggars can’t be choosers» ehk tõlkes «Kerjus ei saa olla valiv». Ühendkuningriigis sai see kerjus 2016. aasta 23. juunil.

Ilma igasuguse kahtluseta on praegune lahkumislepe Ühendkuningriigile kahjulik ega sisalda seda, mida EList lahkumise eestvedajad vaimusilmas ette kujutasid, kuid Mayd kehvas leppes süüdistada pole õiglane, sest paremat poleks suutnud ei sotsialistist opositsiooniliider Jeremy Corbyn, järgmiseks peaministriks pakutud ekstsentriline Boris Johnson ega ka mässajate juht Jacob Rees-Mogg.