Arko Olesk: need vanad armastuskirjad

Arko Olesk. Foto: Mihkel Maripuu

Kõik on peaaegu täpselt nagu kahe aasta eest. Üleilmse kliimakohtumiseni on jäänud mõni päev, kui ühte Vene serverisse ilmub pakitud fail e-kirjadega, mis on pärit ühe Briti ülikooli serverist, kajastades selle ülikooli kliimateadlaste kirjavahetust kolleegidega.

Neist kirjadest on võimalik välja noppida lausejuppe, mis justkui näitaks, et kliimamuutuste teemat kontrollib kitsas ring teadlasi, et nad vajadusel muudavad andmeid oma eesmärgile kohaseks või näitavad nende kirjutajat lihtsalt ebameeldiva inimesena.

Erinevus kahe aasta taguse ajaga on see, et kliimakohtumine ei toimu enam ootamatult krõbedaks osutunud Kopenhaagenis, vaid lõunapoolkera suves, Lõuna-Aafrika Vabariigi linnas Durbanis. Ja erinevus on ka see, et eelmise lekke, Clima tegate’i nime saanud skandaali ajendil on vahepeal läbi viidud vähemalt pool tosinat eri tasandi ametlikku uurimist nende teadlaste tegevuse kohta.

Need tegid teadlastele, eeskätt East Anglia ülikooli klimatoloogile Phil Jonesile mitmeid etteheiteid küll andmete avalikustamisest keeldumise ja infopäringutele vastamise osas, kuid leidsid, et teaduse kvaliteedile ei saa midagi ette heita. Mis need kirjad siis näitavad?

Kas tõesti suurt vandenõu või kohati hoolimatult kirjutatud, kohati kontekstist välja rebitud, aga muidu tavapärast teaduse tegemise protsessi, kus on kesksel kohal ka kahtlemine ja kriitika? Ka värskelt avaldatud, kuid samast 2009. aasta häkkimisest pärineva 5000 e-kirja käsitlustest leiate mõlema tõlgendusvõimaluse poolt kirglikult argumenteerivaid kirjutisi.

Kuid lekke eesmärgis ei saa kahtlust olla, see on suure kliimakonverentsi õhustiku mõjutamine. On Durbani kogunemine ju sisuliselt viimane võimalus kokku leppida, milline, kui üldse, näeb välja järgmine lepe, mille alusel maailma riigid reguleerivad kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamist.

Praeguse seisuga ei paista väljavaated leppeks head ja seda ka sõltumatult kirjalekke loodud foonist. Olulisemaks mõjutajaks on majanduskriis, mille tõttu on paljud riigid tõrksad ette võtma rohelistele tehnoloogiatele üleminekuks vajalikke kulukaid samme. Samuti puudub üksmeel, keda uus lepe siduvalt kohustama peaks: paljud ei näe leppel mõtet, kui selles ei osale kaks suurimat reostajat, USA ja Hiina.

Hiina eestvedamisel väidavad aga arengumaad, et nende piiramine on ebaõiglane, kuna probleemi peamisteks tekitajateks on siiski olnud tööstusriigid. Järgmiste nädalate jooksul saame jälgida, kas nendest pingetest hoolimata suudetakse Durbanis jõuda poliitilisele konsensusele või läheb seekordki samamoodi nagu kahe aasta eest.