FOTO: Urmas Nemvalts

Ametiühingud valisid eile uue juhi. Kuid ehkki nii valijatel kui valitul – kelleks sai taas Harri Taliga – oleks justkui põhjust rõõmustamiseks, ei saa ei ametiühinguid ega ka ühiskonda tervikuna pidada võitjaks.

Just nagu nad ei oleks seda saanud teha ka vastaskandidaadi, Peep Petersoni võidu puhul. Ajal, mil ametiühingu liikmete arv on pidevalt kukkunud ja jõudnud napi 30 000 inimeseni ehk kõigest umbes viie protsendini töötajatest ning kus organisatsioonil ei ole enam mitte üksnes suutlikkust, vaid ka legitiimsust kõneleda kõigi töötajate nimel, oleksid ametiühingud vajanud hädasti uut enesemääratlemist. Seda ei juhtunud.

Ei vaikinud üksnes muusad, vaid ka kahurid – ei tõsiseltvõetavat kriitilist analüüsi tehtu aadressil ega ka uusi elujõust pakatavaid ideid. Oleme olukorras, kus üksi Toompeal seisev kollase vestiga mees on muutunud korraga nii ametiühingute sümboliks kui selle nukraks paroodiaks.

Organisatsioon, mis peaks seisma sadade tuhandete eest, on taan dunud käputäie töötajate esindusorganiks. Küsimus ei ole ju selles, nagu poleks ühiskonnas piisavalt inimestevahelist solidaarsust või poleks ametiühingute järele vajadust. Vastupidi, nende vajalikkust võib näha iga ülekohtuselt koondatu või vallandatu loos.

Siinse maanurga ärikultuur ei ole kaugeltki jõudnud sellele tasemele, kus töötajate õiguste eest seisjad võiksid jalad seinale visata ja ürituse lõpetatuks kuulutada. Pigem on küsimus selles, et ametiühingud on inimesest kaugel. Ja mitte ainult 20–30-aastastest, vaid ka neist generatsiooni võrra eespool olijaist.

Ametiühingute maine ajalooline taak ei ole pärast paarikümmet aastat enam tõsiseltvõetav argument. Tõsi, ka praegu Euroopas toimuvad meeleavaldused ja streigid avaliku sektori hädavajalike kärbete vastu ei ole siin ametiühingu idee populariseerimisele kaasa aidanud. Kuid ametiühingute pea olematut mainet ei saa üksnes sellega põhjendada.

Ametiühingute juhi tagasivalimine ei ole kirjeldatav mitte usalduse ilminguna, vaid sellele kipub külge jääma stagnatsiooni kleepuv märk. Sellest märgist vabanemine on vana uue ametiühingujuhi esimene ülesanne, enne kui see häbimärgiks muutub.

Organisatsioonipsühholoogide hinnangul jääb kord juba külge hakanud häbimärk peamiseks identiteedi andjaks, mis varjutab kõik selle muud tegevused. Uue ametiühingujuhi õlule on lükatud vastutus selle eest, kas ametiühingutel Eestis on tulevikku või kinnistuvad nad rudimendiks ja hääbuvad siis vaikselt hoopis.