Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/08/08/11164716t1hd587.jpg)
/nginx/o/2018/12/14/11657603t1h6b1e.jpg)
Pole ehk juhuslik, et sõna «katuseraha» seostub eesti keeli tahes või tahtmata väljendiga «katust pakkuma». Viimane on pärit kuritegelikust maailmast: katusepakkujad ei too teile mitte sindlit, laastu või eterniiti, vaid nõuavad raha – näiteks lubadusega veelgi kurjemad kutsumata külalised eemal hoida.
Poliitilist katusepakkumist kuriteoks ei peeta, hoolimata sellest, et ajakirjandus on selle korruptiivse iseloomu paljastamisel hääle kähedaks karjunud. Erakondadele räägi sellest või ära räägi, kogu jutt läheb puha kurtidele kõrvadele. Ükskõik kui demagoogilised või rumaladki põhjendused näivad sobivat selleks, et vajalikud hääled koju tuua. Häbitunne on loojunud.
Aga mis sa selle häbi- või sündsustundega enne valimisi peale hakkadki, on teine ainult risuks jalus. Eks ju?