/nginx/o/2018/12/14/11657586t1h1e08.jpg)
Iga spordisõber on aastaid, et mitte öelda aastakümneid, kuulnud arutlusi teemal «kas peaksime mängija kodustama»? Need arutlused, et mitte öelda tulised vaidlused, on puudutanud korvpallikoondisse lisajõu värbamist. Peamise argumendina kõlab: muu Euroopa teeb ju ka nii.
Kui korvpallis on põhimõtteliselt võimalik tuua suvaline mängija suvalisest kohast suvaliseks ajaks, siis jalgpallis kehtib lisaks muule selge nõue: pallur peab olema vähemalt viis aastat järjest elanud riigis, mida soovib esindama hakata. See on peamine tagatis, et sportlase motiivid tulevad eelkõige südamest, mitte isikliku karjääriga seotud huvidest.
FC Flora jalgpallur Zakaria Beglarišvili (28) on kaheksa Eestis elatud aastaga saanud hingelt rohkem eestlaseks kui nii mõnigi meist. Tema «ma armastan Eestit!» ei ole kindlasti võlts. Väikest kasvu grusiini jutust ja olekust õhkub lõputult soojust ja siirust. Ta seostab enda ja oma pere tuleviku Eestiga ning soovib mängijakarjääri lõppedes hakata Floras uusi Zakasid voolima. Mis saab meil sellise kodaniku ja koondise täienduse vastu olla?
/nginx/o/2017/09/05/7066549t1h50df.jpg)