Juhtkiri: vaja on muutusi

Libauudised. Foto on illustratiivne. Foto: Uxplanet.org

«Fake news'ist» ehk «libauudisest» kujunes möödunud aastal tõeline aasta sõna. Sellest sai üks Donald Trumpi lemmikväljendeid, libauudised tekitasid hõõrumisi riikide vahel ning neis hakati nägema ohtu demokraatiale. Suured riigid eraldasid nendega võitlemiseks kümneid miljoneid ja Elon Musk lubas välja töötada rakenduse, mis aitab ajakirjanike ja väljaannete publikatsioonides tuvastada valet. Oma leiutise lubas Musk ristida Pravdaks. See sõna seondub meile, Nõukogude Liidus elanud inimestele ise automaatselt «fake news'iga», sest kommunismi saabumine kohe-kohe on maailma ajaloo üks suuremaid libauudiseid Jeesuse teise tulemise kõrval. Sellegipoolest pole meil tänaseni Muski lubatud Pravdat käe pärast võtta ning loota võib vaid kriitilisele ja analüütilisele mõtlemisele.

Tänases lehes avaldatud Euroopa poliitika, ühiskonna- ja akadeemilise elu tegelaste (mh sellele alla kirjutanud eestlaste) muret võib mõista. Nad kutsuvad ühtlasi üles libauudistega aktiivsemalt võitlema. See, mida praegu tuntakse «fake news'i» all, on tegelikult vana nähtus. Näiteid libauudistest ja nende levitamisest leiab nii Vana-Roomast, keskajast kui ka lähiajaloost. Varem karistati näiteks monarhi kohta valeteadete levitamise eest väga karmilt. Libauudistega on nagu propagandaga: meetodid on vanad, kuid oluliselt on paranenud tehnilised vahendid nende levitamiseks.

Kui kunagi pidi Augustus libauudise oma konkurendi Antoniuse plaanidest Rooma idapoolsed provintsid oma armukesele Kleopatrale ja nende ühisele lapsele kinkida panema üles Rooma foorumitele või frantsiskaani munk Bernardino da Feltre mööda Itaaliat ringi kolistama, et rääkida, kuidas juudid laste verd joovad, siis tänapäeval on kõik palju lihtsam, sest on olemas internet. Siinkohal tuleb koputada kõigi internetikasutajate südametunnistusele, sest kui kasutate internetiressursse, siis peate olema võimeline ka sealt saadavat infot analüüsima. Hea näide on Wikipedia, sest seda kasutavad paljud, kuid vaid vähesed suhtuvad seal leiduvasse infosse kriitikaga: kõik, mis seal kirjas, pole alati kaugeltki tõsi.

Muidugi on vaja ka reaalset vastutust ning see peab kehtima ka selliste sotsiaalmeediahiidude nagu Facebook ja Twitter kohta. Vaja on trahvisüsteemi ning internetiressursside puhul, mis ongi loodud ühiskonna desinformeerimiseks, võiks kaaluda ka sulgemist. Ei saa olla vabadust ilma vastutuseta. Facebooki üks asutajaid Mark Zuckerberg kuulutas kunagi, et Facebook ei vastuta sisu eest. Õnneks on see suhtumine praeguseks muutunud. Kuid peab muutuma ka edaspidi ning sotsiaalmeediale peavad kehtima samad reeglid kui traditsioonilisele meediale (muuhulgas reklaamimüügi kohta).

Libauudistega on nagu propagandaga: meetodid on vanad, kuid oluliselt on paranenud tehnilised vahendid nende levitamiseks.