/nginx/o/2018/12/15/11659161t1h7e8d.jpg)
Sedamööda, kuidas meie maailm aina enam vastastikku seondub, võivad ka lapsekasvatuse erinevused kahaneda. Õigupoolest võibki täheldada, et enamik riike on viimasel 50 aastal muutunud individualistlikumaks. Eriti võib seda näha tormilise majandusarengu üle elanud riikides, kirjutavad Bowdoini Kolledži psüholoogiaprofessor Samuel Putnam ja Washingtoni Riikliku Ülikooli psühholoogiaprofessor Masha A. Gartstein veebiväljaandes The Conversation.
Juba 5. sajandil enne meie aega seadis Kreeka ajaloolane Thukydides vastakuti spartalaste enesekontrolli ja stoilisuse ning ateenlaste järeleandlikkuse ja vabamõtlemise.
Tänapäeval on teatav ainulaadne käitumine ja iseloom, paistab, mõnes kultuuris püsivalt juurdunud.
Itaallased žestikuleerivad elavalt kõnelemise ajal. Hollandi lapsed käituvad märkimiväärselt sundimatult ega satu pabinasse. Venelased naeratavad harva avalikult.
Arengupsühholoogidena on meid sügavalt huvitanud sellised erinevused, eriti see, kuidas need kujunevad ja kuidas neid ühelt põlvkonnalt teisele edasi antakse.
Me uurime oma uues raamatus «Väikelapsed, vanemad ja kultuur» («Toddlers, Parents and Culture»), kuidas ühiskondlikud väärtused mõjutavad valikuid, mida vanemad teevad – ja kuidas see omakorda mõjutab seda, milliseks nende lapsed kujunevad.
Geneetika määrab loomulikult palju, aga see, kuidas inimene käitub, ei ole ometi jäigalt ette määratud.
Viimasel paarikümnel aastal on uurijad välja selgitanud, mil moel kultuur kujundab isiksust.
2005. aastal suutis psühholoog Robert McCrae koos kolleegidega dokumenteerida eri maailma paigus elavate inimeste isiksuse silmatorkavad erinevused. Näiteks Euroopa kultuuri täiskasvanud kalduvad olema rohkem väljapoole suunatud ja innukamad kogema uusi elamusi kui Aasia kultuuride esindajad. Euroopa sees aga on Põhja-Euroopa elanikud märksa kohusetundlikumad kui Lõuna-Euroopa inimesed.
Meie suutsime hiljaaegu näidata, et vähemalt osa neist erinevustest saab alguse varases lapsepõlves.
Ilmselt ei tule üllatusena, et selle juures etendavad tähtsat osa vanemad.
Oma raamatu tarbeks uurimust korraldades tegime koostööd 14 riigi kolleegidega. Meie eesmärk oli välja selgitada, mil viisil laiemad ühiskondlikud väärtused mõjutavad seda, kuidas vanemad lapsi kasvatavad. Seejärel vaatlesime, kuidas erinevad kasvatusviisid kujundasid laste käitumist ja isiksust.
Meie põhiliseks meetodiks oli ankeetide esitamine lapsevanematele kogu maailmas, milles palusime neil kirjeldada oma argirutiini, lastele seatavaid lootusi ja distsipliini tagamise viise. Seejärel palusime kirjeldada üksikasjalikult laste käitumist.
Me tuginesime samuti Hollandi sotsiaalpsühholoogi Geert Hofstede tööle, kes 1970. aastatel uuris IBMi töötajatelt üle kogu maailma, mis paneb neid töö suhtes rahulolu tundma.
Seejärel saime tema tulemusi enda omadega võrrelda ja avastasime üllatusega, et nende vahel valitses korrelatsioon. Kultuuriväärtusi, mida paljastas 1970. aastate tööeelistuste uuring, võis näha ka 40 aastat hiljem korraldatud uuringus laste kasvatamise kommete ja laste temperamendi kohta.
See oli oluline tulemus, mis näitas, et kultuuriväärtused on suhteliselt püsivad ja avaldavad nähtavasti mõju laste arengule.
Küllap kõige paremini tuntud neist laiematest kultuuriväärtustest on individualism ja kollektivism.
Mõnes ühiskonnas, näiteks USAs ja Hollandis, juhinduvad inimesed valdavad omakasust. Neilt oodatakse isikliku tunnustuse saavutamist ja oma ühiskondliku või rahalise staatuse edendamist.
Kollektivistlikumates ühiskondades, näiteks Lõuna-Koreas ja Tšiilis, hinnatakse väga kõrgelt suurema grupi heaolu, milleks tüüpiliselt on perekond, aga võib olla ka töökoht või riik.
Me leidsime, et see, kuidas vanemad oma lastes distsipliini kasvatavad, on tugevasti mõjutatud ühiskondlikest väärtustest ning tõenäoliselt just nii need väärtused ühelt põlvkonnalt teisele edasi kanduvadki.
Näiteks võrreldes individualistlike kultuuride vanematega kalduvad kollektivistliku kultuuri vanemad lapsi manitsedes märksa enam õhutama neid «mõtlema» oma käitumise ja selle peale, kuidas see võib negatiivselt mõjutada teisi inimesi.
See peaks eelduste kohaselt edendama grupi harmooniat ja valmistama last ette edukaks hakkama saamiseks kollektivistlikus ühiskonnas. Samal ajal võib juhtuda, et kui pidevalt tahetakse, et mõtleksid sellele, kuidas sinu teod teisi mõjutavad, võib see üpris kergesti tekitada ängi, süü- ja häbitunnet.
Me tegelikult leidsimegi, et kollektivistlikus kultuuris kipuvad lapsed tundma rohkem kurbust, hirmu ja ebamugavust kui individualistlikus kultuuris kasvavad lapsed.
Teine väärtustekompleks, mida me uurisime, puudutas enese huvide rahuldamise ja vaoshoituse vahekorda.
Mõnes kultuuris, näiteks USAs, Mehhikos ja Tšiilis, on kombeks lubada ja isegi õhutada enda huvide rahuldamist. Mujal, näiteks Lõuna-Koreas, Belgias ja Venemaal, soositakse kiusatusega silmitsi sattudes enda vaoshoidmist.
Need väärtused paistavad olevat seotud konkreetsete lastekasvatuse sihtidega.
Rahulolu esiplaanile seadvate ühiskondade laspsevanemad kalduvad rõhku panema enesehinnangu ja iseseisvuse arendamisele. Nii näiteks eeldavad nad, et laps suudab omaette mängida ja iseseisvalt magama minna. Kui mõni lastest pahandust teeb, pakuvad nad sageli välja mõne viisi, kuidas too saaks asja parandada ja kahju hüvitada.
Sellise kohtlemise korral jõuab lapseni idee, et just tema ise määrab, kui õnnelik ta on, ja et ta peab suutma oma eksimusi ise heaks teha. Aga kui lastelt eeldatakse rahulolu poole püüdlemist, võib juhtuda, et nad kipuvad impulsiivselt taotlema kohest rahuldust juba enne loa saamist, olgu selleks kommi pistmine suhu enne põhitoitu või nuku haaramine poeriiulilt.
Ühiskonnas, kus seatakse rõhk vaoshoitusele, kipuvad vanemad lapsi distsiplineerides pigem karjuma või vanduma.
See võib süvendada lastes kuulekust. Aga see võib tingida ka seda, et nad ei ole kuigi optimistlikud ega tunne elust ja endast palju rõõmu.
Lapsevanemad on enamasti huvitatud sellest, et nende laps saaks võimalikult hästi hakkama maailmas, kus tal tõenäoliselt elada tuleb. Ja siin kehtib tõdemus, et mis sobib ühes kultuuris, ei pruugi sobida teises.
Sedamööda, kuidas meie maailm aina enam vastastikku seondub, võivad ka lapsekasvatuse erinevused kahaneda. Õigupoolest võibki täheldada, et enamik riike on viimasel 50 aastal muutunud individualistlikumaks. Eriti võib seda näha tormilise majandusarengu üle elanud riikides.
Siiski valitsevad seniajani laste kasvatamise viisides ja laste arendamises kultuuride vahel tohutud erinevused, mis tunnistab ilmekalt ühiskondlike väärtuste püsivat mõju.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
/nginx/o/2018/12/15/11659237t1h9a70.jpg)
/nginx/o/2018/12/15/11659236t1ha2a4.jpg)