Meeleavaldus Vabaduse väljakul

FOTO: Pilt videost

Viimase aja sündmused on pannud mind imestama ja juurdlema selle üle, miks me iseendale seda teeme. Miks me eskaleerime olukordi ning tekitame üksteise vastu vaid viha ja põlgust, kirjutab Isamaa noorteühenduse ResPublica juhatuse liige Sirle Rosenfeldt. 

Tellijale

EKRE ja Indrek Tarandi juhtum, ränderaamistiku vastase meeleavalduse juhtum... ma arvan, et see nimekiri on piisav, aitab, rohkem pole vaja. Ma ei kaitse siin üht või teist osapoolt, aga paluksin kõigilt veidi rohkem inimlikkust. Ei ole vaja minna provotseerima olukorras, kus on ette teada, et õhkkond on pingetest paks ning inimeste emotsioonid on kõrgendatud. Ei ole ka tarvis minna kaasa provokatsiooniga, mille eesmärk on olukorra eskaleerimine. Ma ei saa aru, mida me sellest võidame, et ketrame päevast päeva ühte olukorda, kui on selge, et tegemist on emotsioonide ja halva kommunikatsiooniga. Keegi üksteisele tahtlikult ju halba ei soovinud.

Ma arvan, et eestlased pole oma loomult vägivaldsed. Ma arvan, et on palju inimesi, kes täna nõustuvad minuga, et selliste olukordade võimendamine on viinud meid hoopis sammukese lähemale Prantsusmaale. Strasbourgis juhtunu on ehtne näide olukorrast, kus inimene tunneb, et tal pole enam muud väljundit kui vägivald. Kas me sooviksime, et iga kord kui toimub mõni meeleavaldus, järgneb sellele ka vägivallaakt? Meeleavaldused on oluline osa demokraatlikust ühiskonnakorraldusest ja see on üks võimalus kodanikel väljendada oma meelsust. Aga seda saab teha ka rahumeelselt, siiani oleme seda suutnud.