Sirbis sel reedel: postkommunistlik ajastu on Eestis lõppemas

Sirbis 14. detsembril: 

Sirp 14.12. Foto: Sirp

Sirbi vahel Keele Infoleht ja Diplomaatia.

TÕNIS SAARTS: «Hüvasti, postkommunistlik Eesti!»

Postkommunistlik ajastu on Eestis lõppemas. Me oleme sisenemas hoopis teistsugusesse ühiskondlik-poliitilisse formatsiooni, millele ma täpset nimetust ei oskagi hetkel anda, kuid mis toob nii Eesti ühiskonna, poliitika kui majanduse jaoks kaasa täiesti teistlaadi väljakutseid ja pingeid. Ometi, nii nagu kehtis ka postkommunismi enda kohta, et «me ei ehita uut ühiskonda üles kommunismi varemetele, vaid koos kommunismi varemetega», nii tuleb ka postkommunismi järgset Eestit mõtestada suuresti postkommunismi pärandi kaudu, isegi kui see oma põhiolemuselt on juba teisttüüpi ühiskond.

MEELIS OIDSALU: NO99 põlenud ihud – kollektiivi uuestisünd

Hiljuti tegevuse lõpetanud teatri laval polnud keegi hetkekski üksinda otsimas ega ennast leidmas, vaid otsiti koos ja üksteisest.

Mind on jäänud painama, kui vähe tähelepanu pälvis teatri NO99 tegutsemise ja selle enneaegse lõpetamise ajal trupp. Mulle polnud NO99 Ojasoo ega Semperi ega Epneri teater, vähemalt mitte sellisel määral, nagu see kajastusist nähtub. NO99 oli trupiteater ning selle palju kiidetud ühiskondlikkus sai võimalikuks tänu näitlejaile, kes mõjutavad mu elu- ja enesetaju siiani.

Kui mõtlen NO99 peale, meenuvad 14 aasta kestel aset leidnud intiimsed kohtumised põnevate inimestega, kes on pärast etendust tulnud minuga kaasa linnakoju või maamajja või tööle või poodi või trenni või restorani. Ei, mitte füüsiliselt kaasa, vaid energeetiliselt, mingite intensiivsete mäluvälgatustena kõige veidramates kohtades ja ootamatutel hetkedel.

Paide teatri «Koletis» ja «Kaitseala»

Tallinna Tantsuteatri «Voomavoos»

Nähtav ja nähtamatu kultuur. Ott Kaurlin intervjueerib EV 100. aastapäeva rahvusvahelise programmi juhti Jorma Sarve. JORMA SARV: «Kümme aastat tagasi valitsenud ootus, et ettevõtetele baasoskuste pakkumise järel on järgmine samm kohe nende selline kasv, et nad saavad rahaliselt iseseisvaks, pole kinnitust saanud.»

MAARIN MÜRK, AIRI TRIISBERG: Kust king pigistab?

Kõigepealt tuleb sõnastada kunstielu kitsaskohad ja pakilised probleemid, siis saab lahendusi pakkuda.

Arutelu «Räägime kunstipoliitikast!» EKKMi kohvikus 26. XI, eestvedajad Maarin Mürk ja Airi Triisberg.

Arutelu «Räägime kunstipoliitikast!» eesmärk oli kaardistada kunstivaldkonna praegune seis. Tegemist oli vaba mikrofoni formaadis kõnekoosolekuga, mille raames võttis sõna ligi 20 valdkonna esindajat lühisõnavõttudega, ajapiir oli viis minutit. Ürituse korraldajatena kutsusime kõnelejaid üles keskenduma teemadele, mis on kõige rohkem südamel. Seetõttu oli koosolek suunatud eelkõige pakiliste probleemide ja kitsaskohtade sõnastamisele, lahenduste väljapakkumine ei olnud kaasarääkimise eeldus. Tuleb tunnistada, et inimesi avalikult kõnelema saada ei olnud kuigi kerge ning lõpuks olid kõnelejad enamasti institutsioonide esindajaid, kelle südametunnistusele oli võimalik veel eraldi saadetud kutsega rõhuda. Miks kunstnikud väga ei kipu mikrofoni haarama, on raske öelda, ettepanekud-nõuanded on teretulnud.

Näitus «Salatoimikud [Üheksakümnendate kartoteek]»

ELLE-MARI TALIVEE: Rõõm raamatu üle

Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna kättesaamisel 8. detsembril 2018.

KAI AARELEID: Oodi – elutuba keset Helsingit

Soome vabariigi 101. aastapäeva eel avati Helsingis uus keskraamatukogu Oodi.

Hiiglaslik lugemissaal. Klaasist seinad hägustavad sisemise ja välimise piiri ning samal ajal võimendavad kontrasti. Kõik, mis on väljas, oleks justkui siinsamas. Ent kui klaasi taga on nullilähedane ilm ja poolpilvine hämarduv taevas, siis sees, vastupidi, on soe, mugav ja valge. Klaasilt peegelduvad tagasi inimesed, puud, tuled ja riiulitäied raamatuid – on öeldud, et 100 000, silm mõõdab lihtsalt, et palju.

Mehis Heinsaare luulekogu «Pingeväljade aednik»

JAANIKA TAMM: Inetu ilu

Arhitektuuribiennaali visioonivõistluse statuudis on hiilitud poliitilistest ja majanduslikest küsimustest mööda ning jäädud moraliseerima pelgalt maitsekategooriate tasemele.

Järgmisel sügisel leiab aset viies Tallinna arhitektuuribiennaal ehk TAB 2019. Biennaali kuraatorite valitud peateemaks on ilu ja selle taga soov tuua arutelu keskmesse aines, mille «käsitlemist on arhitektuuris viimased 80 aastat pigem välditud». Mis võiks aga olla ilu taas rambivalgusse asetamise tegelik motiiv ajal, mil ehitamine on kallis, kinnisvarahinnad laes ning erakapitali jõud linnaruumi kujundamisel üha kasvab?

VILLEM TOMISTE: Ilu ja satelliidid

AIMAR VENTSEL: Eesti artistid Nõukogude Liidu kultuuritööstuses

Eesti artistide loomingut tuntakse endise Nõukogude Liidu avarustes päris hästi, näiteks Venemaal käiab seda enamik retromuusika raadiojaamu.

Käin Siberi vahet 1990. aastate lõpust ja alates 2000. aastast pidevalt. Olen nendel uurimisreisidel pidevalt kokku puutunud meie estraadistaaride tuntusega. Kui kuuldi, et olen Eestist, siis päriti ikka Urmas Oti, Tõnis Mäe, Anne Veski ja Jaak Joala järele. Harvem meenutati ka ansamblit Apelsin ja Kare Kauksi. Eesti nõukogudeaegse estraadi tuntusest sain tõeliselt aru Kasahstani endises pealinnas Almatõs. 2012. aastal istusin taksosse ja kui autojuht kuulis, et olen Eestist, küsis ta: «Ma otsin juba pikemat aega üht Tõnis Mäe laulu. Ega sa ei tea, mis lugu see on?»

ERSO sarja «Harmoonia» kontsert «Kroonimismissa»

Varajase muusika festival «Tallinn feat. Reval»

JUHAN JAVOIŠ: Lõvi sööb meid ära

Garrett Hardini «Ühisvara tragöödia» ilmumisest (1968) saadik on maailma rahvastik suurenenud üle kahe korra. Energiakasutus ajahetkes on suurenenud ligi kolm korda

Öö, kottpime, koperdad kobamisi ja ülepeakaela. Kogu keha on hirmust kange, iga oksapraks jala all kütab õõva. Kui vaid suudaks kiiremini liikuda, välja siit, kusagile kaitsvate seinte varju! Ja siis see juhtub. Hääletult ja välkkiirelt, sind virutatakse pikali otsekui mingis veidras maadlusmatšis, kui mitte arvestada nugateravaid küüniseid, mis rebivad su kaela ja peanahka.

Räägitakse, et inimene, kes langeb kiskja saagiks, ei tunne valu, šokk on liiga suur. Ellujäänud on meenutanud, et keha tabab otsekui mingi veider tardumus, ohver ei suuda liigutada, isegi kui tahaks. Niisugust tunnet näeb vahel unes. Võimalik, et see on ürgne instinkt teeselda surnut, õrnas lootuses, et elukas kaotab valvsuse ja lõdvendab haaret. Sel viivul võib õnnestuda kogu jõudu kokku võttes lahti rabeleda ja putku panna.

LAURITS LEEDJÄRV: Hingepõhjast välja tunginud teadus. Ernst Öpik 125

Öpiku teadustööd iseloomustab andmete ja teadmiste süntees ning ebatraditsiooniliste meetodite rakendamine.

JAAN UNDUSK: Mõistatuslik Jochmann

Mees, kelle kinnisideeks oli läbipaistva, mõjusa ning mõistetava avaliku keelekasutuse areng

Carl Gustav Jochmann (9. II 1789 Pärnu ‒ 24. VII 1830 Naumburg) on üks mõistatuslikumaid Eesti baltisaksa kännust võrsunud kirjamehi: temast pole säilinud ühtegi portreed ja kõik oma teosed avaldas ta eluajal anonüümselt. Niisiis ‒ ei nime ega pilti. On ainult metallist urn tema tuhastatud südamega (Cor Iochmannii), mis seisab samba peal Riia toomkiriku ristikäigus. Jochmanni testament jäädvustas aga kohe esimese punktina kummalise tingimuse, nimelt et juhul, kui ta õde Wilhelmine Amalie peaks surema lastetuna (nagu ka juhtus), jätab ta protsente kandma 15 000 hõberubla, mida tuleb Pärnus ja Pärnumaal kasutada eesti lastele mõeldud sõltumatute koolide rajamiseks.

ULRICH KRONAUER: Carl Gustav Jochmann – isiksus ja ilmavaade

Marju Kõivupuu: «Pärandikirju VII. Pärandiaasta on lõppenud, pärand elab»

Vaimne pärand on alati elanud ja elab oma elu, hoolimata sellest, kui palju pööratakse talle rahalist või moraalset tähelepanu ning kas need kaks on omavahel ka kenasti tasakaalus.

Kultuuripärandi aastal on küsitud ning otsitud vastuseid, mis või millised siis ikkagi on kombed, traditsioonid, usk, omakultuur, muusika, sõna- ja kujutav kunst … ehk kõik see, mille ette üldjuhul käib või – sõltuvalt olukorrast – tahame ilmtingimata panna sõna «Eesti/eesti».

Mängufilmid «Metspirnipuu» ja «Poevargad»