Pensionär ja raha. Foto on illustratiivne.

FOTO: careerist

Kuula artiklit

Viimastel nädalatel on palju räägitud meeleavaldustest. Nii neist, mis on toimunud meil, kui ka neist, mis aset leidnud maailmas. Mõned on pärast seda, kui Prantsusmaal puhkesid meeleavaldused ja sotsist poliitik sai teoreetiliselt oma potentsiaalsetelt valijatelt (ikkagi proletariaat!) jalaga tagumikku, leidnud, et meeleavaldused on a priori halvad. Vägivald on halb, aga kui lähemalt vaadata, on vägivallatsejad nii ühel kui ka teisel juhul moodustanud tühise osa. Protest on vahend dialoogiks võimudega. Ning kuidas ka ei suhtutaks nendesse, kes tänavatel ei oleks, siis kui täna keelata homoseksuaalidel oma õiguste eest võidelda või rändeleppevastastel Toompea lossi ette koguneda, mis saab homme? Meil armastatakse rääkida euroopalikest väärtustest, unustades ära, et nende sõnade taga peitub südametunnistuse, sõna- ja mõttevabadus ning eraomandi puutumatus. Need ongi euroopalikud väärtused, mida peame iga hinna eest kaitsma.

Siinsete ridade mõte pole, et «oleks nagu Pariisis». Vastupidi, me kõik armastame oma kodu. Aga paslik on meelde tuletada seda, et Prantsusmaa protestid said muuhulgas alguse ka pensionisüsteemi muutmisest. Putini Venemaal on vabadusega nii, nagu parasjagu on, sellegipoolest arutati seal pensionireformi – mis on faktiliselt elanikkonna paljaks röövimine – elavalt ning inimesed ei jätnud kitsastest oludest hoolimata ka selle vastu protestimata.

Selle kõrval on pensionireform Eestis tõeline anomaalia. Asi, mis puudutab meid kõiki, tehakse ära kiirustades enne valimisi, kohati ligadi-logadi (ehkki uus pensionivalem on esialgse lahendusega võrreldes kahtlemata parem) ning ilma suurema ühiskondliku aruteluta. Ja ka ühiskond on täiesti inertne.

Kõik on reformide puhul arusaadav. Kui mitte midagi teha, siis surve majandusele kasvab ning pensionid vähenevad. Kuna elanikkond vananeb ja tööd tegevate Eesti elanike arv võrdsustub lähematel kümnenditel pensionäride arvuga, siis ei maksaks piltlikult öeldes pensionäridele toiduraha varsti enam keegi. Selge, et midagi peab muutuma. Tuleb kas tõsta makse, vähendada pensione või tõsta pensioniiga. Kuna esimesed kaks on enamikule vastuvõetamatud, siis tuleb pensioniea tõstmine (poliitikute ja ametnike keelest inimkeelde tõlgituna tähendab ka «pensioniea kaotamine» tegelikult selle tõstmist) läbi arutada. Sama tuleb teha esimese ja teise sambaga.

Näiteks pensionifondide valitsemistasude vähendamine on õige samm. Senine süsteem ühes kõrgete valitsemistasude ja olematu vastutusega on kasulik pankadele. Riigikogus heaks kiidetud eelnõud on küll paremad kui seni kehtiv kord, ent silmas pidades meie tulevast pensionipõlve, vajame suuremaid muudatusi. Ja need tuleb avalikust kaasates läbi mõelda ning selgeks arutada.