Tiina Kaukvere

FOTO: Helen Marts

Seni kuni inimene ei tegele oma probleemide algpõhjuse ehk iseendaga, elab kogu inimkond mustris sõda-rahu-sõda-rahu. Rahu ajal valmistutakse sõjaks ning sõja ajal igatsetakse rahu. Mis see abstraktne rahu õieti on, polegi keegi päriselt kogenud.

Inimkond on harjunud võitlema ellujäämise nimel. Vanad eestlased ei elanud proosaliselt rehetares põlvkondade kaupa mitte seetõttu, et nad väärtustasid kõrgelt traditsioonilist peremustrit, ega paljunenud, et hoida au sees eestlaste sugu. Sigiti ja elati nõnda, et oleks töökäsi ja keegi nälga ei sureks.

Täna ei pea lääne inimene ellujäämise nimel lapsi tegema või oma vanematega sünnist surmani koos elama. Paljunemisest on saanud hoopis iselaadi eneseteostuse viis. Valik, elustiiliküsimus. Karjuvat vajadust sigimiseks sellisel inimesel pole. Ta ei pea oma valikuid üleüldse tegema selliselt, et kaalukeelteks on elu või surm.

Mis saab siis, kui inimese senine eesmärk – võidelda ellujäämise nimel – ühtäkki kaob? Ellu jääb ka niisama tiksudes.

Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et sellisel ajahetkel me praegu Euroopas, ka Eestimaal elame. Nälg, taud ja sõda on seljatatud, aga Eesti vabaks laulnud Tõnis Mägi ütleb, et talle tekitab praegu toimuv õõva.

Mis siis õigupoolest toimub? Otsest tonti, kellega oma elu peale võidelda, ei ole, aga see tundubki olevat õõvastav, sest inimene ei saa teisiti elada.

Olelusvõitlus on osa evolutsioonist. Metsas jalutades näib, et enam harmoonilisemat kohta taeva all pole. Tegelikult käib igal ruutsentimeetril pidev madin elu nimel. Isegi ilmsüütu jänesekapsas on tegelikult endale koha kuusemetsas kellegi teise arvelt välja võidelnud.

Nii nagu teistesse liikidesse, on olelusvõitlus ka inimloomusesse programmeeritud. Säärane võitlus on meid sundinud välja mõtlema geniaalseid lahendusi, mis on meid omakorda toonud siia, kus praegu oleme. Innovatsioonini viib kõige selgemalt kriis. Ebamugav on siis, kui ora tagumikus on, aga tundub, et üsna halb on olla ka, kui seda pole. Ilma orata on raske uut sammu võtta. Inimene on sellest orast sõltuvusest, ta ei oska selleta.

Seepärast ongi tekkinud olukord, kus kõik, mida abstraktseks õnnetundeks arvasime vajavat, on justkui olemas: kodu, söök, lähedased, tervis, vabadus, armastus, tohutult valikuid ja isegi aega. Aga õnne asemel tunneb inimene hoopis… õõva.

Õõvastav, kui palju raiutakse metsa! Õõvastav, kui rumalad on võimulolijad! Miks inimesed nii hoolimatud on? Õõvastav, kui naiivsed on noored! Õõvastav, kui vaesed me oleme! Moslemimaailma pealetung on õõvastav! Õõvastav on tarbimiskultuur ja tänapäeva inimese materiaalsus. Tehnika pealetung on õõvastav. Miks venelased ikka eesti keelt ära pole õppinud – õõvastav! Liikluskultuur on sama õõvastav nagu keskkonna saastamine. Õõvastav, kui paks ma olen! Homopropaganda on õõvastav.

Kuhu maailm küll niimoodi jõuab, muretseb inimene. Kõik tundub hoopis hullem kui kunagi varem. Apokalüpsise-eelne.

Teine, kes näeb elu veidi helgemalt, pole ka päriselt rahul, sest alati saab paremini. Selles rahulolematuses on tema harjunud pürgima ja saavutama. „Õnn on kohe selle katsumuse taga. Kui sellega ühele poole saan, siis kohe tuleb…“ Tegelikult on selle katsumuse taga teine katsumus.

Sellises mentaliteedis inimene siblib – sageli hirmus ja mingi paugu ootuses. Kohe-kohe see ilmselt tulebki, see „väga suur ja halb asi“. Nõnda ta ootab, teadmata, et manifesteerib ja küpsetab sellisel moel ise aktiivselt seda „väga suurt ja halba asja“. Ja sageli täiesti tühja koha pealt. Inimene otsib tonti, kellega võitlust pidada. Kui vaja, siis iseenda turvatsoonist. Kui vaja, siis meisterdab selle ise.

Nii mõnegi tädi Maali suurimaks vaenlaseks on seetõttu saanud Eestis elav võõrast kultuurist pärit Ahmed. Täiesti ratsionaalseks jäädes: kui tädi Maali peamine vaenlane on Ahmed, siis ongi kätte jõudnud olukord, kus tädi Maalil läheb väga hästi! Nii hästi, et tal on võimalik endale ise tont valida.

Tädi Maali õnne ohustab kõige suurema tõenäosusega iseenda üksildus, mitte mõni Eestis elav pagulane või siin õppiv tumedanahaline välistudeng. Ent tädi Maalil on vaja vaenlast. Ja hetkest, mil tädi Maali ise nii tahab ja otsustab, hakkab Ahmed tema elu väga teravalt mõjutama.

Kui tädi Maalisid on piisavalt, võitleb nende tontidega kogu ühiskond. Arutavad ametnikud ja poliitikud, arutavad tädi Maali lapsed, sõbrad ja tuttavad. Vaidlused kipuvad teravaks kõige lähedasemate inimestega, kes tädi Maalil on. Nüüd ei ole ainult Ahmed ja co tädi Maali vaenlased. Neid sigineb üha juurde – rumalaid, äraandjaid ja hoolimatuid näib olevat kõikjal tädi Maali ümber. Lisaks võõrastele on neid omade seas! Ka siinkirjutaja võib selle arvamuse pärast kellegi viha välja teenida, ehkki tegelikkuses on meil ühe maa rahvana ilmselt rohkem sarnasusi kui eriarvamusi.

Seda nimetatakse ka polariseerumiseks, ning kui Ahmed tädi Maali igapäevaelu päriselt ei mõjuta, siis polariseerumine mõjutab küll. See on päriselt ohtlik. Siis saab ühes Euroopa kõige vähematraktiivsemas sisserännuriigis tekkida valitsuskriis… sisserändajate pärast! Ja see kõik on alles algus.

Selline on ühe kriisi sünnilugu heaolumaailmas, kus kujutletavast tondist meisterdatakse väga kiiresti ohtlik päristont. Teemadest, mis meie isiklikku õnne ja igapäeva tegelikult ei mõjuta, saavad teemad, mis lõhestavad perekondi ning panevad nägema vennas vaenlast.

Sarnaseid näiteid on meie argielus palju. Pere laguneb, sest üks ebakindel inimene võtab teiselt ebakindlalt igasuguse hingamisruumi – äkki ta petab mind? Tarbimine suureneb ja surve loodusele suureneb, sest inimene kardab, et ei meeldi teistele ilma butafooriata, mida on võimalik poest osta. Ootused iseendale ja teistele üha suurenevad, sest elu sotsiaalmeedias muutub aina ilusamaks. Eesmärgid muutuvad üha suuremaks ja kaugemaks. Rahulolematus suureneb, sest eesmärgid ei täitu. Kibestumus suureneb, sest ootused endale ja teistele pole inimlikud ega realiseeru kunagi. Silmus kaela ümber muutub aina tugevamaks, sest kui eesmärgid ei täitu, tuleb ju rohkem pingutada.

Nii topib inimene iseendale täiesti vabatahtlikult uue ora tagumikku ja loodab iga kord, et kui ta nüüd seekord sellest vabaneb, saabub ka õnn.

Sellest nõiaringist on võimatu välja saada seni, kuni inimene ei saa aru, et vaenlane on tal küll olemas, ent ta ei ole venelane, ameeriklane, pagulane, homoseksuaal, euroliit, keskerakondlane ega elukaaslane, naiivne noorus või pahur vanadus. Kõige suurem vaenlane paistab peeglist. Ja seda on rahuajal eriti selgelt näha – kui kõik on olemas, vaevleb inimene iseenda loodud probleemide ja sõltuvuste vangis.

Kõik saab alguse sellest, et inimene ei oska niisama olla. Iseendaga, ilma võitluseta. Kui sageli sa üksi oled? Ilma igasuguste vidinateta, ainult oma mõttemaailmaga? Millal viimati? Väljakutse.

Inimene ei oska iseendaga mitte midagi peale hakata, tal hakkab igav. Ja sellepärast pole ta rahul ka siis, kui kõik on olemas. Tal on ka kõige soovitu keskel raske ja halb. Valikuid ja vabadust on liiga palju, aega liiga vähe, nagu ka armastust ja turvatunnet. Ikka pole piisav, anna kuitahes palju kätte ja ette.

Teistes tonti näha on palju lihtsam kui iseendaga tegeleda. Esiteks ei pea siis üleüldse midagi proaktiivselt lahendama. Piisab deklareerimisest, mis kiiresti veidi enesetunnet parandab. Metsa raiutakse, loodust saastatakse ja tarbitakse liiga palju, deklareerib inimene, kes ei ole samas ka ise nõus ega valmis oma tarbimisharjumusi muutma. Lihtsam on öelda, et keegi teine on süüdi, kui nentida: me kõik oleme tarbimisühiskonna suured orjad ja selle all ei kannata loodus mitte ainult Maarjamaal, vaid kogu maailmas.

Homoseksuaalsus ohustab traditsioonilist perekonda, deklareerivad inimesed, kel endal kodus katkine pere või kes on valmis oma arvamusega kui teerulliga kõige kallimate pereliikmete omast üle sõitma. Selleks, et ennast paremini tunda.

Inimene deklareerib, nõuab ja räägib, nagu teaks täpselt, kuidas peab elama. Millegipärast ta ise oma nõudmiste järgi ei ela.

Nii rikutakse tühiste kraaklustega ära kaua ehitatud turvatsoon, milles elades inimene nagunii päris rahul polnudki. Polnud seetõttu, et otsis pidevalt lahendusi oma probleemidele mujalt kui peeglist. Seni kuni inimene ei nendi, et oma õnnestuste ja õnne allikaks on tema ise, ei uuri ta, mis talle tegelikult hingerahu toob, vaid suunab ta energia ajutistesse leevendustesse. Pikemas perspektiivis need vaid suurendavad tema jamasid ja midagi jääb seejuures alatiseks kriipima.

Ehk polegi hingerahu üleüldse midagi inimlikku? See, mille poole me kõik siin elus väga püüdleme. Inimene on ja jääb alatiseks osaks loodusest, kus pealtnäha harmoonilise katteloori varjus käib tegelikult igavikuline olelusvõitlus.

Meiegi ehk oleme loodud võitlema? Vahet pole, kas tont on siis väljamõeldud, ise loodud või päris vaenlane. Depressioon, ülekaalulisus, saastamine, sõltuvus, Ahmed, mina, homoseksuaalid, poliitikud, sõda, nälg või taud.