Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/04/28/4009923t1hd406.jpg)
/nginx/o/2018/12/13/11652723t1h95e7.jpg)
Kui kõrgharidusse tuleks hüppeliselt rohkem raha, kas see kajastuks lõpuks ka ülikooli palkades, küsib riigikogu liige ja Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli dotsent Barbi Pilvre (Sotsiaaldemokraatlik Erakond).
Äsja loodi Eesti Teaduskoda, mis muretseb õigustatult teaduse alarahastuse pärast. Abstraktse ühe protsendilise teadusrahastuse tõusu nõudmise kõrval peaks teadlased aga selgelt rääkima ka ülikooliõppejõudude palkadest. Need on häbiväärselt väikesed, jäädes juba maha üldhariduskoolide ja varsti ka lasteaiaõpetajate sissetulekust. Uuest aastast saavad riigipalgalised kõrgharidusega kultuuritöötajad minimaalselt 1300 eurot, näiteks puudutab see riigi alluvusega raamatukogude letitöötajaid. Pole põhjendust, miks peaks magistrikraadiga lektor olema palgaturul vähem väärt.
Kui professori palk 2000-3000 on Eesti oludes ehk mõistetav, kuigi väike, siis magistrikraadiga lektor sai aastas täiskoormusega töötades umbes 1200 eurot põhipalka, kõrgkooliõpetaja palk on veel väiksem (andmed Rektorite Nõukogu kodulehelt).
Kõrgkoolide ja erialade vahel on suured erinevused, ent võib väita: kvalifikatsiooninõudmisi ja koormust arvestades on kõrgkoolide palgad ebaõiglaselt väikesed ning kes on kokku puutunud tööjõu värbamisega kõrgkoolidesse, teavad, et mõnele vabale kohale ülikoolis kandideeribki sageli üks inimene, kui sedagi, sest kandidaadile esitatavad nõudmised ja palk pole omavahel vastavuses.
Kõrghariduses töötamise motiivid on ehk teised kui materiaalsed, võib ju arutleda, et akadeemiline eluhoiak võiks sisaldada ka teadmiste tingimusteta jagamise soovi, aga riik, mis on uhke oma teadussaavutuste üle, ei püsi, kui kõrghariduses laiutab kitsikus ning töökohtadele puudub tegelik konkurents.
Ülikoolid on Eestis autonoomsed, mis tähendab, et haridusministeeriumiga räägitakse läbi halduslepingud, millest sõltub riigi rahastus konkreetsele ülikoolile. Riik ei määra seega palgataset ülikoolides, nagu ei saa ka riigikogu ja haridusteemasid menetlev riigikogu kultuuri- ja hariduskomisjon otsustada kõrghariduse raha jagamise üle. Kuuldavasti on ülikoolid olnud ka selle vastu, et riik annaks ette alammäära, millest vähem ei tohi maksta kõrgharidusega spetsialistile, näiteks nagu üldhariduskooli õpetaja ei tohi täiskoormusega töötades saada vähem palka kui 1300 eurot. Kas on võimalik, et ülikoolipere ise soovib, et säiliksid 700-800-eurosed sotsiaalsed töökohad?
Ülekvalifitseeritud õppejõud ilmselt ei sooviks ka töötada mujal, kallimatel vähemkvalifitseeritud tööd nõudvatel kohtadel väljaspool akadeemilist maailma.
Väliselt on ülikoolimaailm ju glamuurne, uhked eurorahade toel valminud kvartalid kesklinnas nii Tallinnas kui Tartus, üha enam kulub raha mainekujundusse ja muusse välisesse atribuutikasse. Kas tegu on raha ebaotstarbeka kasutamisega? Eurorahad katavad küll suurema osa rajatiste maksumusest, ent jäävad kütte ja hoolduskulud. Kas palgaraha pole ülikoolis selle pärast, et raha läheb kinnisvaraarendusse ja interjööridesse, nende hooldusse? Vaieldamatult on näiteks Tallinna Ülikooli füüsiline töökeskkond ja tingimused, mida paremini tunnen, täiesti tipptasemel, andes silmad ette paljudele erafirmadele, rääkimata linna- või riigiasutustest.
Järgmise aasta riigieelarves kasvavad teadus-kõrghariduse investeeringud 20 miljoni võrra, ehkki jäävad alla ühe protsendi. Mitmed uued poliitilised jõud nõuavad oma valimiskampaanias teadus-kõrgharidusekulutuste kasvamist kahe protsendini SKPst, kahe jalaga maapeal olevad vanemad olijad piirduvad realistliku ühe protsendiga.
Kui kõrgharidusse tuleks hüppeliselt rohkem raha, kas see kajastuks lõpuks ka ülikooli palkades?