Juhtkiri: liidrisärk on rebitud

Kaja Kallas. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Pikamaajooksus on olulised vastupidavus ja lõpuspurt. Kui näiteks 3000 meetri jooksus juba poole peal esijooksjatest pikalt maha jääda või end täiesti hingetuks joosta, pole tõenäoliselt poodiumile asja. Oluline on aga ikka vastu pidada ja mitte katkestada. Esikolmikule, kes üksteise sabas jooksevad, võivad määravaks saada viimased kakssada-kolmsada meetrit. Parlamendivalimistele mõeldes ongi piltlikult öeldes see lõpuspurt nüüd kätte jõudnud.

Meie kahe suure küsitlusfirma uurimismeetodites on mõned erinevused ning nendega on olnud põhjust muuhulgas seletada seda, et üks küsitlus näitab natukene paremaid tulemusi Reformierakonnale, teine Keskerakonnale. Nüüd kui Reformierakonna populaarsus on jäänud Keskerakonnale alla mõlema küsitlusmetoodika järgi, on Reformierakonnal viimane aeg endale tegelikkust tunnistada ja jalad tagumiku alt välja võtta.

Veel selle aasta alguses ületas Reformierakonna populaarsus Keskerakonna oma 10 protsendipunkti võrra. Seejuures on Keskerakonna toetajaskond püsinud stabiilselt vahemikus 20–25 protsenti, ent toetus Reformierakonnale on langenud 35 protsendi lähedusest samale tasemele Keskerakonnaga. Ehk siis, Kaja Kallas, te ei ole pildil. Küllap ongi rändeleppel oma osa sellest küsitlusest vastu vaatavates muutustes, ent Reformierakonna probleem on pigem selles, et see, kes peaks olema käilakuju, esivõitleja ja ütleja, on end pigem hoidnud kulisside taga varjul. Ootus oleks hoopis see, et Kaja Kallas esineks samasuguse jõulisusega nagu omal ajal Margaret Thatcher. Ridiküliga rehmamisel võib olla maailma muutev jõud, ent niisuguste žestide taga peab olema veendumus oma valikute paremuses ja oskus seda lihtlausetega seletada. Kaja Kallases võib see kõik olemas ollagi, ent kahjuks on need omadused jäänud mõnevõrra peasekretäride vahetamise ja muu tühja-tähja varju.

Ootus oleks hoopis see, et Kaja Kallas esineks samasuguse jõulisusega nagu omal ajal Margaret Thatcher.

Isamaal on nina vee peal. Nende viimase kahe aasta keskmine tase on olnud hoopis kõrgem kui selle suve keskpaigast kestnud kügelemine valimiskünnise piiril. Nüüd liigub see erakond tagasi ellujääjate poolele. Väga õige suund on vanade isamaalaste kaasamine ning veel rohkem kindlust lisaks, kui see ei toimuks ainult Tartus.

Tasub tähele panna ka sotsiaaldemokraatide langust. Vahetute uudiste valguses oleks seda mugav seletada ainult rändeleppega. Vast tasuks aga hoopis rohkem mõelda sellele, et tänapäevased sotsiaaldemokraadid ei oska enam kõnetada nii-öelda tavalist tööinimest ega mõista nende muresid ning küllap ollakse kaotanud just ses asjas EKRE-le. Lisaks on juba mitmendat küsitlust järjest stabiilne toetus uuele erakonnale Eesti 200, mis (mitte ainult naljaga) tundub olevat meeste variant sotsiaaldemokraatiast.

Valimisteni on jäänud umbes üksteist nädalat. Keegi ei tea, kuidas kavatsevad Eesti inimesed siis hääletada. Mida lähemale tegelikule valimispäevale jõuame, seda olulisemaks saavad ka küsitlused.