Meeleavaldus Vabaduse väljakul.

FOTO: Pilt videost

See kõik ei vääriks kirjutamist, kui videost ei selguks, et ohtu oleks võinud sattuda laps, kirjutab Riina Solman (Isamaa) pühapäevaste sündmuste valguses Vabaduse väljakul.

Pühapäevases Postimehe artikli pealkirjas seisab must-valgelt: välismaalane ründas odinlasi. See äratas huvi ja kutsus lugema, kuid  tekitas kindlasti ka küsimusi – miks ometi pidi lugupeetud välismaalane väikese lapsega tungima läbi meeleavaldusel osaleva rahvamassi?

Stereotüüpselt usume ju, et pigem võiks välismaalane agressiivsete paremäärmuslaste ohvriks langeda.

Tuleb kiita Postimehe toimetust, kes tekkinud rüseluse pealkirjastas ning tegi sellest ka videoülesvõtte. Kes viitsib videot tähelepanelikult järgi vaadata, näeb, et lapsevankriga isa püüab järjekindlalt odinlastele vankriga pihta saada ning jätab vankri lõpuks hoopis tähelepanuta, et anda fotograaf Mats Õunale ja teistele ümbritsevatele teada, mida neist arvab.

Veel tähelepanelikum vaataja näeb videos ka lapse ema – Eesti 200 projektijuhti - kes sekkumise asemel taamal sündmust filmib. Eesti200 teine projektijuht, kes alul lapse ema kõrval seisab, näeb, et asi võib muutuda ohtlikuks, kuna käru rammib odinlasi, läheb lapse ema asemel ise vankrit ära võtma ning kommenteerib pärast meediale, et ta ei tunne seda meest. See väide hiljem kaob eetrist olematusse. Paljudele on teada, et kõik kolm inimest on omavahel vähemalt tuttavad, kaks naisterahvast töötavad lausa külg külje kõrval Eesti 200 korraldustiimis.

See kõik ei vääriks kirjutamist, kui videost ei selguks, et ohtu oleks võinud sattuda laps. Kolm inimest on teadlikult last vankris kasutanud kaitsekilbina endale teadaolevatel motiividel. Olukorras, mis oleks võinud eskaleeruda, on see äärmiselt vastutustundetu käitumine täiskasvanute poolt.

Kolme Eesti 200 liikme poolt paistab kogu stseen välja provokatsioonina. Küllap ehmatasid nad isegi, kui selgus, et odinlased ja fotograaf Mats Õun ei läinud rüselusega kaasa. Keegi neist ei tulnud Florian Hartlebi jalaga lööma ega tõuklema, vaid juhtus vastupidine, lugupeetud sakslane tõukles ise.

Hea Eesti 200! Kõike ei tohiks küll poliitilise edu ohvrialtarile tuua. Olukord, kus ema filmib eemalt, kuidas isa norib tüli, oli lapsele kindlasti ohtlik. Tülinormine ja laps on võetud süüdimatult mängu. Kui Toompeal toimunu meediakokkuvõttest võis lugeda, et Indrek Tarandiga juhtunu on poliitilises debatis uus tase, siis Eesti200 jõudis projektijuhtimises täiesti vastutustundetutu tasemeni - lapse ohtu sattumine demonstratsioonil on Eesti poliitika uus tase.