David Vseviov

FOTO: Priit Simson

Ei tea, kas tulenevalt valdava osa arvamusavaldajate vanusest või Francis Fukuyama laineid löönud essee «Ajaloo lõpp» (1989) ja raamatu «Ajaloo lõpp ja viimane inimene» (1992, eesti keeles 2002) mõjutustest, on mõiste lõpp kui selline pälvinud erivariandilistes kirjutistes selle sõna vastandist – algusest –, tunduvalt enam tähelepanu.

Nii paistabki, et viimaste kümnendite maailm pole midagi muud kui üks lõpmatu lõppude jada, mida oluliste verstapostidena märgistavad kindlad kuupäevad alates 2001. aasta 11. septembri rünnakust ning lõpetades 2008. aastast alanud ja korduma kippuvate börsikrahhideni.

Millele kõigele pole selle aja jooksul lõppu kuulutatud? Millest rääkides pole konstateeritud, et maailm pole enam endine? Mis kõik pole kokku varisenud ja jätkusuutmatuks kuulutatud? See loetelu on lõputu. Sellesse kuuluvad nii maailmakord tervikuna kui lääne heaoluühiskond ja seal kehtivad väärtushinnangud eraldiseisvatena, igavikulistena paistnud üleilmsed finantsasutused ja araabia kohalikud diktatuurid.

Nad on kõik otsa saanud. Ning paljude arvates on neile peatselt järgnemas nii euro rahaühikuna kui kapitalism majandussüsteemina tervikuna. Seda kõike nii oma sisemisest arengust kui välistest teguritest tulenevalt. Sest kui juba selliste kapitalismi ja demokraatia lipulaevade nagu Vana Euroopa ja Ameerika Ühendriikide hegemoonia on lõppemas ning Hiina domineerimisajastu algamas, siis loogiliselt võttes peaksid ka mainitud majandusmudel ja riigivalitsemiskord vähemalt taanduma ilmselt siis neile vastanduvate sotsialismi ja autoritaarsuse ees.

Lõpu kuulutamises pole iseenesest midagi uut. Seda on teinud loendamatul hulgal tõsisemalt võetavaid teadlasi ja muidu šarlatane. Ning neid kõikehõlmavaid lõppe on inimkond jätnud seljataha sadu, mis ei tähenda, et näiteks järgmiseks, 2012. aastaks, poleks kõikvõimalikud teadjad inimesed meile ennustanud järjekordse üleüldise hävingu saabumist. Seostugu see siis maiade kalendri otsasaamisega või vulkaanide üheaegse, katastroofiliste tagajärgedega purskega.

Samas aga pole ka mingit kahtlust, et see kõikehõlmava lõpu stsenaarium kunagi tõesti realiseerub. Sest pole ju miski igavene ja meie planeedile elu andev Päike sööb oma sisemise energia ressursi lõpuks niikuinii jäägitult ära. Kuid tõenäoliselt kulub selleks veel sedavõrd hõlmamatult palju aega, et muretsemiseks pole mingit põhjust.

Teine asi aga on kapitalismi ja demokraatiaga. Nende lõppu (nagu ka taassündi) on viimase saja aasta jooksul üle elatud korduvalt. Meie geograafilises ruumis kas või ainuüksi Venemaa ja Nõukogude Liidu esituses. Ja rohkem kui poole sajandi pikkuse ajajärgu jooksul paistiski, et vähemalt ühel kuuendikul planeedist jääb igaveseks ajaks domineerima majandusmudel, mida kutsuti sotsialistlikuks, ja demokraatia, mis kehtis vaid konstitutsiooniks nimetatud paberil.

Kuid võrreldes Marxi, Lenini ja nende võitluskaaslastega, kes vähemalt sõnades uskusid peatsesse kapitalismi lõppu ning üleüldist võrdsust tagava kommunistliku ühiskonna rajamise võimalikkusesse (mis Lenini sõnade järgi pidi muuseas toimuma tootlike jõudude kasvu tulemusel), on tänase päeva globaalsele kapitalismile ja sotsiaalsele ebavõrdsusele rajatud maailmale peatset hukku kuulutajatel üks suur erinevus.

Nimelt puudub neil tulevikunägemus. Ehk nägemus sellest, milliseks peaks meie elu kujunema siis, kui näiteks liikumine «Okupeerige Wall Street» peaks saavutama oma lõppeesmärgi. Mingis mõttes on see isegi arusaadav, sest minevikukogemus ütleb, et lootus ühiskonnale, milles täielikult realiseeruksid Suure Prantsuse revolutsiooni käigus sündinud unistused – Liberté, Égalité, Fraternité (vabadus, võrdsus, vendlus) –, on osutunud paraku vaid utoopiaks.

Ning see, millise kiirusega need, kes alles mõni aeg tagasi kutsusid üles röövlitest kapitalistide vara natsionaliseerima ja õiglaselt vaestele jagama, asusid tavaliselt enesele kõikvõimalike privileegide süsteemi rajama, on suisa uskumatu.

Igatahes Venemaal ei kulunud pärast oktoobripööret selleks üle paari aasta, kui varem kehtinud hierarhia asemel oli loodud sisuliselt uus ja paljuski veel kinnisem kastisüsteem oma eripoodide ja väljavalitute kitsale ringile ettenähtud meditsiinilise teenistusega. Kusjuures ka nende poodide ja haiglate siseringis oli omakorda veel mitu alajaotust.

Kuigi uue alguse ja sotsiaalse võrdsuse ning globaal­se kapitalismita maailma kohta puuduvad täpsemad nägemused ja seega ihaldatud tuleviku üksikasjalikumad kirjeldused, on kuidagi tunda, et need paiknevad ideaalina pigem minevikus.

Meenutades tahes-tahtmata ajaloolise materialismi kursuse raamides õpetatud ühiskondlik-majanduslike formatsioonide – kus ekspluataatorlikud formatsioonid algasid orjandusliku korraga ja lõppesid kapitalismiga – teooriast tulenevat visuaalset ringikujulist pilti, millel ekspluataatoriteta kauge minevik ja helge kommunistlik tulevik ulatasid sümboolselt üksteisele käe. Sest millal, kui mitte minevikus, oli elu parem? Tarbimishullust ja reklaami (eriti enne televiisorit) vähem.

Ning tõesti, maailm, milles me elame, kujunes paljuski vähemalt väliselt selliseks, nagu me teda tänasel päeval näeme ja tunnetame, üldjoontes alles 19. sajandi teisel poolel. Ehk siis, kui saabusid Charlie Chaplini tummfilmi nimes mainitud «Moodsad ajad» koos Henry Fordi konveierilt masstoodanguna tänavatele ilmunud autodega, traadita sidepidamisvahenditega ja arvukate muude imeliste asjadega, mis paljude jaoks ei tähendanud mitte niivõrd vana ajastu lõppu, kuivõrd just nimelt uue ajajärgu algust.

See oli lootusrikas aeg, millal paistis, et kapitalistlik tootmisviis on võimeline rahuldama kõik inimeste vajadused ja sellest eeldusest tulenevalt likvideerima eelneval ajal valitsenud sotsiaalse ebavõrdsuse. Nii et mida rohkem kapitalismi, seda parem. Mingis mõttes olid samalaadsel seisukohal ka tolle aja sotsiaaldemokraadid, leides, et maailmarevolutsioon saab lõplikult võita alles siis, kui sellega liitub majanduslikult kõige arenenumate riikide proletariaat.

Seega jääb esmapilgul mulje, et kapitalismieelse (ju siis ideaalilähedase) mineviku otsingud ei peagi viima meid väga sügavale ajalukku. Piisab vaid ajalookella pööramisest sadakond aastat tagasi, kui me paigutume maailma, mis ei tundnud globaalset tootmist ja reklaamihullust.

Kuid jääb veel üks vastuseta küsimus. Ja see puudutab inimlikku tarbimisiha. On see meisse 19. sajandi lõpus kapitalismi poolt kunstlikult ja salakavalalt süstitud või on mingi «tarbimiskirg» inimestele tervikuna bioloogilise liigina igiomane? Kipun arvama, et esitatud valikutest on viimane tõepärasem ning kogu inimkonna eelnevat ajalugu võibki käsitleda tinglikult tarbimisühiskonna ajaloona.

Vahe on vaid selles, millistes proportsioonides toimus jagunemine nende vahel, kelle tarbimine oli ühelt poolt piiratud vaid fantaasiarikkusega, ja nende vahel, kes pidid rahulduma elus püsimiseks hädavajaliku miinimumiga. Pruukis aga juhtuda imel ja ootamatult võimalustel avarduda, kui tarbimises asuti matkima neid, keda varem kadestati (mis ühtlasi tähendab ka vihkamist).

Toimetades enam-vähem nii, nagu seda on värvikalt kirjeldanud Andrus Kivirähk oma «Rehepapis ehk Novembris». Ning nagu paljud meist seda veel mäletavad, ei kadunud tarbimiskirg kuhugi ka siis, kui asjade väärtust ei määranud mitte rahas väljenduv maksumus, vaid tutvussidemetest tulenev hankimisvõimekus.

Eelöeldu ei tähenda loomulikult seda, nagu tarbimisel poleks mingit seost mõistusega ehk sellega, mida ja kuidas tarbitakse. Kuid samas pole ka teed tagasi mingisse müütilisse tarbimiseelsesse ühiskonda, sest midagi sellist pole lihtsalt kunagi olnud. Ja kapitalism võib küll ajuti otsa saada, aga mingil viisil pääseb see niikuinii valitsema, sest parimat majandusviisi valdava osa inimeste soovide ja unistuste rahuldamiseks pole keegi suutnud välja mõelda.

Kuid kapitalismi kõige suurem eelis on hoopis milleski muus. See on pakutava mitmekesisuses ning ainult meist enestest sõltub see, mida me sellest rikkusest enesele valime. Aga elu ja algus ongi mitmekesisus. Surm ja lõpp seevastu üksluisus.