Kõigepealt ilmuvad nähtavale kaks sinivalget politsei-Škodat, nende järel paar musta BMW X5. Neile järgneb presidendi läikima löödud Audi A8, kolm lõvi numbrimärgil. Siis veel kaks Skandinaavia suursaadikut mustades Volvodes, mis muidu on tolmused, aga mille roostevabast terasest sädelevates lipuvarrastes lehvivad siiski klaarpuhtad rahvusvärvid.
Nende järel tuleb veel üks X5, sinine tuli vilkumas, ja kaks politseimasinat. Ning siis, juba päris lõpus, kavalkaadi sabas, mida iga ennast austav terrorist või masenduses ministeeriumiametnik võiks tahta õhku lasta, venib hõbedane renditud furgoon.
Seal ma olengi, furgooni tagaotsas istmel, mis, ma loodan, on kaetud vaid toiduplekkidega.
Autorodu on just äsja kihutanud läbi punase tule alt Viru ringil, aga selle asemel, et niita jalust maha kolm nahkkostüümis ja sõjamaalingutes ning süntesaatori ja trummidega indiaanlast, kes asutavad üle tänava minema, pidurdab meie autojuht ja jääb rohelist tuld ootama.
Ma küsin kaasreisijatelt, kas me ikka jõuame kohale, enne kui kõik läbi saab.
«Võib-olla annavad nad sulle soolapähkleid või logoga vihmavarju kingiks?» vastab üks ajakirjanik, soovides uut meest seltskonnas liigse innukuse eest paika panna.
«Kui me õigel ajal kohale jõuame, näed, kuidas Ilves annab oma külalisele üle laevapildi, mis on üleni tehtud pisikestest merevaigutükkidest,» lisab teine.
See on minu jaoks esimene kord Eestis sellises autokolonnis sõita ja ma pean möönma, et olen erutatud. Lõppeks, kui ma poleks praegu siin, siis vahiksin monitori või koristaksin pargis oma koera järelt väljaheiteid või teeksin veel midagi, mis poleks kahtlemata nii huvitav, kui vaadata end sättivaid ja poseerivaid diplomaate ja valitsustegelasi.
Kuid sellesse väikebussi paigutatud reisijad on tüdinud ajakirjanikud või nii madalal toiduahelas asuvad riigiametnikud, et neid ei peetud vääriliseks sõitma isegi tolmuses Volvos. Need on ministeeriumide kohvikeetjad ja pakikandjad, kelle tipphetk jõuab kätte siis, kui närvis minister tahab oma halba tuju välja valada ja nad satuvad parajasti just selles ruumis viibima. Tänamatu töö, jah, aga ikkagi ainuke väärt kättesaadavatest. Ega’s kõik saa ju töötada Skype’is.
Igal juhul on see töö, parem kui eimillegitegemine, ja kindlasti on need ametnikud minu vastu kenamad kui ajakirjanikud. «Alati tuleb ette viivitusi,» rahustab üks neist mind. «Sa näed seda, mis seal näha on.»
Nojah, mis seal näha on... Mul ei ole aimugi, mis seal näha peaks olema, aga kutse kaaskonnaga ühineda oli nädala parim uudis – sest tõepoolest, kui palju kordi tuleb elus ikka ette, et saad ühineda tsirkusega? Tõsi, ma ei pruugi saada täieõiguslikuks klouniks, aga isegi loomapuure puhastades näen ma tsirkusetelgi elu rohkem kui mõni tavainimene, kes õhtust õhtusse joob teleri ees õlut ja peeretab.
1994. aastal, kui president Clinton külastas Riiat, olin üks neist, keda kutsuti kohtuma proua Clintoniga. Ma pidin kohal olema kolm tundi enne tema saabumist. Mind valgustati läbi röntgenimasinaga ja otsiti metallidetektoriga, siis aga lükati ruumi, kus oli juba ees umbes viiskümmend inimest. Mõni hetk enne proua Clintoni saabumist astusid ruumi kaks salateenistuse meest, käe otsa saksa lambakoerad, kes mõlemad pistsid nina mu jalge vahele, et kuulutada mind esimese leedi jaoks kõlblikuks.
Kui proua Clinton spaleeri läbis, selgus, et minu kõrval seisva mehe ema oli Arkansases vabariikliku partei mõjukas toetaja. Kuigi mehe ema oli proua Clintoni vaenlane, tundis esimene leedi teda ja nad vestlesid nagu vanad sõbrad. Kui proua Clinton minu ette jõudis, teadsin, et pean andma endast parima.
«Minu ema vihkab tema ema,» sõnasin ning esimene leedi puhkes naerma ja küsis mu nime.
«Vello?» oli ta imestunud. «Mis nimi see selline on?»
«Mustlaste,» vastasin. «Me oskame tulevikku ennustada, aga me oleme demokraadid.»
«Tore,» astus ta sammu tagasi, et näha korraga kahe nii silmapaistva ema poega, «tänane päev on tõesti olnud väga huvitav.»
Mida kõrgemale riigiametnik toiduahelas jõuab, seda igavamaks tema päevad muutuvad. Siis koosneb suur osa päevast avalikkusega suhtlemisest, mille käigus paisatakse igasugust jama näkku inimestele, kes ootavad, et neid selle jamaga üle külvatakse.
Kujutage ette sadu inimesi, kes ütlevad proua Clintonile muudkui «oh, ma olen teie täielik fänn». Ja tema muudkui vastab «oh, tänan teid ilusate sõnade eest», mõeldes ise, jumal küll, miks ma ei võiks kuhugi minna ja ennast umbe tõmmata?
Sellises väikeses riigis nagu Eesti on nii lahe, et võimu juurde pääseb õige kergesti – ja ma ei mõtle selle all seda, et võid sattuda restoranis presidendi lähedale istuma.
1993. aastal viibisin sõna otseses mõttes Johannes Paulus II-st käeulatuse kaugusel, aga Tema Pühaduse puudutamise asemel lubasin ühel eestlasel võtta sisse enda koha, et ta saaks mudida tema kärbinahkse äärisega punasest sametist peleriini.
Ma võin ainult ette kujutada, mis tunne pidi valitsema inimestes, kes olid viiskümmend aastat läänest ära lõigatud ja siis nägid, et üks esimesi kõrgeid välismaiseid aukandjaid, kes iseseisvuse tagasivõitmise järel neile külla saabus, on valgesse rõivastatud põdur vanamees, kes sõidab ringi kuulikindlas golfiautos, kõrval sammumas Armani ülikondades turvamehed. Ah et sellest me olemegi siis ilma jäänud, mõtlesid nad kindlasti.
Samalaadne oli mu kohtumine president Bushiga 2006. aastal Tallinnas. Tillukeses, rahvast pungil hotelli konverentsiruumis mängis diskor lugu «Hail to the Chief» ja rahvas tormas sametköie manu, kui härra Bush ruumi astus ja poodiumile lonkis. «Tahaksin teile tutvustada Condit, mu riigisekretäri,» sõnas ta just niimoodi võltskauboilikult, nagu seda armastavad järele teha koomikud.
Siis rääkis ta veidi veel midagi mõttetut, enne kui asus üle köie inimesi tervitama, pöörates suurt tähelepanu neile, kes ei olnud vaevunud pidama massiga võitlust, et presidendile kätt pihku pista. Kuidagi sattusime temaga kõnelema põuaperioodist, mis oli mõjutanud tõsiselt kalapüüki tema Texase rantšos. «Aga andke mulle aegsasti teada,» tegin ettepaneku, «ja me võime ka siin kalale minna.»
«Kas tõesti?» tundus ta olevat vapustatud. «Kas tõesti püüavad inimesed ka siin kala?»
«Peamiselt lõhkeainega,» vastasin. «Aga spinning ajab ka asja kenasti ära.»
See pani presidendi mõtlema. «Lõhkeainetega,» noogutas ta pead. «Jaah.»
Sestap ei saagi ma aru, miks ajakirjanikud pole elevil, et saavad võimukandjatega suhelda. Asi on ikka selles, milliseks sa ise selle kohtumise muudad, ja kui ajakirjanik on tüdinud, siis on see juba tema enda viga.
2000. aastal pani David Foster Wallace piinliku täpsusega kirja elu John McCaini kaaskonnas, andes oma loole pealkirjaks «Nirk, kaksteist ahvi ja põõsapuhmas». Kaksteist ahvi olid siis tärgeldatud särkides ajakirjanikud, kes vähemalt Wallace’i meelest sõitsid ringi, tohutu ora kogu aeg tagumikus.
Ainuke tärklist sisaldav asi, mida minu ümber bussis istuvad ajakirjanikud olid oma elus üldse kohanud, oli aga kartul ja mul ei kulunud kaua aega järeldamaks, et ministeeriumide kohvikeetjatega on palju lõbusam aega veeta.
Nii küsingi ühelt kenalt paarikümneaastaselt ametnikutibilt, kes kandis rangemoelisi kingi, miks ta just sellise töö valis. Ta ei kõhkle hetkegi: «Ma tahtsin oma riiki aidata.»
«Olgu-olgu,» tõstan käed üles, «sul on see töö juba käes. Nüüd võid tõtt rääkida.»
Eestlased pole kuigi head keerutajad ja kui neile võimalus anda, ütlevad nad sageli tõe ilustamata välja. Ta mõtleb minutikese ja sõnab siis: «Noh, ma näen esireast kõike seda, mida teised peavad ajalehest lugema.» Veel üks väike paus. «Ja võimu juures on nii lahe olla.»
Ma viipan tärklisevaba ajakirjaniku poole, kes oli hakanud meie vestlust väga hoolikalt pealt kuulama. «Ta on sinuga ühel meelel,» lausun. «Ta lihtsalt ei taha seda tunnistada.»
Edasise vestluse ettekujutamiseks pole vaja palju fantaasiat. Ajakirjanik nimetab mind müüdavaks hooraks, sest ma ei võta oma tööd tõsiselt. Mina nimetan teda müüdavaks hooraks, sest ta kirjutab üles kõik, mida võimukandjad ütlevad, mitte ei esita ise neile mõistlikke ja teravaid küsimusi.
Ta väidab, et kui ajakirjanikud liiga palju tüli teevad, ei kutsuta kedagi enam kuhugi. Ma väidan vastu, et helkuripäeva möödalaskmine Paide gümnaasiumis pole just suur kaotus. Kõik mandub kiiresti üheks neist «ise oled» vaidlustest, mis saavad lõppeda ainult vastastikuste solvangutega teise poole ema arvel.
Aga veel enne seda, kui me jõuame päris kakluseni, vahetub fooris tuli ja autojuht vajutab gaasi nii innukalt, nagu lömastaks ta tarakani, ning meid tabab autokolonnile järelejõudmisel kiirendus õige mitme g-ühiku jagu. Paraku on meie ja meie sihtmärgi vahel selleks ajaks liiga palju tsiviilisikuid ja meil ei ole sinist vilkurit. Nooruke ministeeriumiametnik teatab, et me jääme arvatavasti ilma riigihümnist, aga jõuame kindlasti kohale kõnede teise poole ajaks.
«Ja esimest poolt võime lugeda Facebookist!» hõiskan piisava elavusega, mis ärritab ajakirjanikku. Seesmiselt olen siiski veidi masendunud. Ma võin ette kujutada, kuidas kõik oleksid nautinud, kui me oleksime jõudnud kohale hümni ajaks ning mina oleksin olnud kuskil tagapool teiste bussiinimeste seas ainuke, kes oleks vapralt kaasa laulnud.
Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!