Ahto Lobjakas: turg kui võim

Foto: Corbis / Scanpix

Kolumnist Ahto Lobjakas­ nendib, et mis iganes ka EList ei saaks, on selge, et demokraatlik ühiskonnakorraldus ei saa taluda turgu kui võimu, mille üle tal kontroll puudub.
 

Kui võimaluse suurust mõõta kriisi sügavusega (nagu õpetavat üks hiina ideogramm), siis on Euroopa poliitikute jaoks kätte jõudnud suurepärased ajad. Tõuganud põrmu lõunapoolsete põrsakeste ulualused, on kuri turu-hunt hakanud pragusid puhuma Saksamaa kantsi kiviseintesse.

Esimest korda eurotsooni ajaloos põlgasid investorid sel nädalal ära Euroopa suurima majanduse võlakirjad, jättes kuue miljardi euro väärtustes pakutud «Bundidest» paremaid aegu ootama kaks viiendikku. Saksa laenuintress tõusis üle kahe protsendi. Intress ise jääb madalaks, aga muret teeb tema liikumise suund.

Ühel tasandil tähendab kõik see, et eurotsooni lagunemise võimalus arvestatakse riskifaktorina sisse nüüd ka Saksamaa võlakirjadesse. Riskivabadeks jäävad suurematest riikidest vaid USA ja Suurbritannia. USA-l samas on 15 triljoni dollariline võlakoorem, mille vähendamise asjus puudub ikka poliitiline konsensus. Suurbritannia on maailma mastaabis väike kala.

Teisel ja konkreetsemalt poliitilisel tasandil võib järeldada (nagu seda teeb FT Alphaville blogi), et Saksamaa keskpank on Saksamaa võlaintresse juba mõnda aega kunstlikult madalal hoidnud, nüüd aga protsessi üle lõpuks kontrolli kaotanud.

Mis kokkuvõttes peaks tähendama, et sündmused hakkavad nüüd arenema polkalikult kiirenevas rütmis. Esimesena pühib tuulispask ilmselt teelt kõikvõimalikud poolikud lahendused. Teiste seas Euroopa Komisjoni (juba küll Saksamaa poolt vetostatud) hallutsinatoorse lootuse päästa kõik ühise võlakirja ehk nn Eurobondiga.

Peale kõige muu (ehk riski, et Ladina-Euroopa põrsad priiskamist jätkavad), märgib briti nädalakiri Economist oma blogis, pole sel kõigel mõtet seni, kuni Euroopal puudub ühine majandusvalitsus. Viimase loomine nõuaks aastaid. Seda aega enam pole. Seda ei soovi kindlasti Prantsusmaa, mis jääb kogu võrrandis võtmeriigiks nii poliitiliselt kui ka majanduslikult.

Prantsusmaa tahab, et Euroopa Keskpank trükiks juurde piisavalt eurosid eurotsooni riikide intresside stabiliseerimiseks nelja-viie protsendi juures. Turgude meelsust arvestades tähendaks see massiivset inflatsiooni – mille Saksamaa on igal juhul välistanud. Mis jätab 9. detsembri tippkohtumiseks valmistuva Euroopa Liidu ülesande ette ruudust ring teha.

Tuntud Financial Timesi kommentaator Wolfgang Münchau kirjeldas üleeile Brüsseli ja Berliini katseid lahendust leida kliinilise terminiga «hullumeelsus». Prantsuse staarfilosoof Bernard-Henri Lévy on jõudnud kirjutada Euroopa kahe südame peatumisest (asuvad need Ateenas ja Roomas). Edasi lööb seni (Lévy andmeil) Jeruusalemmas asuv organ.

Paradoksaalsel kombel oleme jõudnud hetke, kus on tunduvalt kergem ennustada lähemat kui kaugemat tulevikku. Mis puudutab selle sajandi esimest poolt, siis on globaalsete probleemide ainuvalitsejaks tõusnud rahaturgude reguleerimine. Mis iganes ka EList ei saaks, on selge, et demokraatlik ühiskonnakorraldus ei saa taluda võimukeset, mille üle tal kontroll täielikult puudub. See on see idee, mida väljendab protestiliikumine Occupy Wall Street (Okupeerime Wall Streeti) – niipalju kui tal üldse ideid on.

Niivõrd kui nad pole suitsidiaalsed, pole seal kogunevad «99 protsenti» ühiskonnast turumajanduse vastu. Mida tahetakse, on mehhanism, millega sundida rahaturge aru andma mingi kõrgema kohtu ees.

Turud on valgustusajastu poliitilise projekti hüljatud laps (või räpane saladus). Keskaeg reguleeris majanduse ja muu elu põrkumist osaliselt, eraldades kaupmehed omaette seisusesse. Liberalismi vallandatud isikuvabaduste võidukäik taandas makromajanduse loodusjõu staatusse, mikromajandusest tegi aga indiviidi vabastamise ja võimestamise vahendi.

Rahvusvahelises õiguses jäi kogu valdkond reguleerimata (erinevalt näiteks sõjalise jõu või loodusvarade kasutamisest). Katsed teha seda maksupoliitika abil – kaasa arvatud praegu üha populaarsem idee nn Tobini ehk tehingumaksust – on määratud läbikukkumisele.

Põhjus on selles, et (raha)turud ei ole mitte loodusjõud ega vabaduse instrument, vaid üks võimu liikumise kanalitest (et mitte öelda sammastest) meie ühiskonna kehas. Investorid ei ole omaette seisus (me kõik oleme praeguseks investorid), aga turgude kollektiivne staatus ühena nn võimudest peaks nüüd olema ilmne kujundlikule pimedalegi. Turgudel on olemas võimu loogika: indiviidid liigutavad piiratud infoväljas orienteerudes ressursse, mille paigutusest lõppkokkuvõttes sõltuvad valitsused ja riigid.

On möödapääsmatu, et turuvõimule tuleb seada kaaluvihid (checks and balances), nagu seda on tehtud täitev-, seadusandliku, kohtu- ja miks mitte ka ajakirjandusvõimude stabiliseerimiseks ja kontrolli all hoidmiseks.

See ei ole ideoloogiline argument tururegulatsiooni poolt. See on kaine kalkulatsioon: demokraatia püsimiseks on teistel võimudel vaja leida viis turuvõimu ohjeldamiseks. Muidu hävitavad turud varem või hiljem demokraatia – viimase oma hammaste ja kätega sealjuures.