Priit Pullerits

FOTO: Margus Ansu

Kuula artiklit

Fakt on püha, kommentaar vaba, õpetas juba nõukogude ajal professor Juhan Peegel.

Faktid on järgmised:

Jean-Claude Juncker, Euroopa Komisjoni president – lastetu;

Angela Merkel, Saksamaa liidukantsler – lastetu;

Emmanuel Macron, Prantsusmaa president – lastetu;

Theresa May, Suurbritannia peaminister – lastetu;

Mark Rutte, Hollandi peaminister – lastetu;

Stefan Löfven, Rootsi kauane peaminister – lastetu;

Xavier Bettel, Luksemburgi peaminister – lastetu;

... ja see nimekiri läheb edasi.

Kuidas seda siis kommenteerida? Lihtne võimalus on öelda, et Euroopa paljude liidrite lastetus iseloomustab ilmekalt Euroopa väikest sündimust. Ent see, mööngem, oleks liiga väheste näidete põhjal liiga põhjapaneva seose loomine.

Teine ja usutavam võimalus on tõdeda, et ilmselt saavadki suurt poliitikat teha need, kel lapsi pole. Pole kohustusi, mis segaks karjääriredelil ülespoole trügimist. Siit edasi mõeldes: võib-olla ongi parem, kui tipp-poliitikud on lastetud, sest ega riigi juhtimise, võimu eest võitlemise ja Euroopas ringisõitmise kõrvalt nagunii lastele eriti aega jääks.

Ent sellele kommentaarile leidub veenvaid vastuväiteid. Siitsamast Eestist. Peaminister Jüri Ratasel on neli last. Nagu ka president Kersti Kaljulaidil. Üle-eelmisel valitsusjuhil Andrus Ansipil on lapsi kolm. Nagu oli ka eelmisel presidendil Toomas Hendrik Ilvesel tema ametiajal.

Samasuguseid vastuväiteid leiab USAst. Mäletan oma kooliajast, mil Rein Toomla, nüüdne Tartu Ülikooli politoloogiaõppejõud, käis meile esinemas ja rääkis, et USA presidentidel on sageli palju lapsi, sest see näitab: kui nad saavad hakkama suure perega, saavad nad küllap hakkama ka riigiga. Tõesti, tollasel presidendil Jimmy Carteril oli neli last, tema eeskäijal Gerald Fordil samuti. Äsja surnud George Bushil oli lapsi viis (kuues suri kolmeselt).

Sedasi, vaadates Euroopa viimaste aegade sündmusi ja arenguid – Merkel: «Me saame hakkama!» jms –, koorub Euroopa paljude poliitikute lastetusest ülejäänud seostega võrreldes tunduvalt vettpidavam järeldus. Nimelt, neil puudub homsest-ülehomsest pikem perspektiiv ja isiklik vastutustunne tulevaste põlvede ees. Arusaadav, sest nende elu ja tegevuse keskne eesmärk taandub küsimusele, kuidas järgmine kord uuesti valituks osutuda. See on väga erinev vaade sellest, kui pead oma lastele silma vaadates mõtlema ja arvestama, milline tulevik ootab paarikümne aasta pärast neid: kuidas toime tulevad, kus nad elama hakkavad, kuidas oma lastega hakkama saavad, mis moodi neid toetada jaksan.

Ei maksa siinkohal uskuda neid, kes kuulutavad vastu, et ega laste olemasolu kedagi või midagi muuda. Oi, kuidas muudab! Iga ema või isa, kel vähegi südant, võib kinnitada, mismoodi lapse sünd ta elu, hoiakuid, väärtusi ja tõekspidamisi kapitaalselt muutis. Ilmselt siin peitubki üks põhjusi, miks osa Euroopa poliitilisest eliidist on nii võõrandunud ega mõista seda, mis rahval hingel ja südamel.