Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/12/10/11645480t1hb144.jpg)
Eesti meditsiini tulevik peaks olema tervishoiukeskused või polikliinikud, kus töötavad kõrvuti üldarstid, lastearstid, eriarstid, kirjutab staažikas doktor Nikolai Põdramägi.
Viimasel ajal on meedias palju juttu olnud tervishoiust, vajakajäämistest arstiabis ja ka arstidest. Arvamuse avaldanud tikuvad olema inimesed, kellele enne valimisi tulevad ikka meelde haiged, lapsed ja eakad inimesed. Kui valimised läbi, siis on mõneks ajaks jälle vaikus. Sageli on meditsiinist rääkivad sõnavõtjad asjast sama kaugel kui merisead merest. Kahjuks arstid ise võtavad harva sõna.
Kala pidi hakkama mädanema peast. Kuidas seda mõista, kui 26 Eesti Vabariigi aasta jooksul on olnud juba 19 tervishoiuga tegelevat ministrit? Alles mõni aasta tagasi vahetus ühe aasta jooksul koguni kolm ministrit!
Teine näide: alles hiljaaegu võeti haigekassa juhatusse tööle uus inimene kuupalgaga 6000 eurot. Kohe tõsteti ka kahel varem tööle asunul palka lausa paari tuhande võrra. Kas ikka peab nii olema? See riivab meie õiglustunnet. Aga samas on nii, et aasta viimastel kuudel ei saa teha haigetele vajalikke operatsioone, sest raha ei olevat…
Meedias kohtab küllalt sageli halvustavat arstidest, eriti perearstidest. Küll ei oskavat nad midagi ja neist polevat mingit abi. Loomulikult ei ole ja ei peagi kõik arstid olema ühesugused.
Selleks et arstiks saada, tuleb lõpetada keskkool, siis kuus aastat ülikooli, kolm kuni viis aastat residentuuri pluss eluaegne õpe. Siia lisanduvad veel töökogemused ja täiendõpe. Seega väidan, et Eesti arstid on kõik väga suurte teadmistega, ja kindlasti ei soovi ükski arst oma patsiendile halba, vaid ainult head!
Perearstisüsteem loodi Eestis 1991. aastal. Eeskujuks oli Rootsi peremeditsiin. Põhjenduseks toodi, et siis on arstil lihtsam ja parem ravida – perearst tunneb kogu peret, teab nende haigusi jne. Isiklikult arvan, et meile Eestisse toodi iidama-aadama aegne perearstisüsteem, eksitava ja vale nimega – perearst.
Mis perest me räägime, kui paljud pered on mööda ilma laiali. Isad näiteks Soomes ehitustel, emad Austraalias farmides sõnnikut viskamas ja lapsedki Iirimaal kalkuneid kitkumas. Mõni üliagar projektikirjutaja väitis koguni, et vajadusel läheb perearst haiglasse isegi öösel oma haigel pimesoolt opereerima. No tule taevas appi!
Mina küll ei laseks ilma spetsiaalse ettevalmistuseta inimest operatsioonituppagi. Perearstidel on suur töökoormus. Palju on mitteerialast tööd, mida tuleb järjest juurde. Arste häirib ebaõiglane meediakajastus. Kohtab ka ebakollegiaalsust. Lugesin, et Inglismaal pidid pooled perearstidest olema läbipõlenud. Palju on neid inimesi, kes ei usu oma perearsti. Arstide liidu uuring on näidanud, et kaks kolmandikku patsientidest eiravad teda.
Kummaline – oleme haritud inimesed, aga samas justkui keskaega tagasi jõudnud. Vähem usaldatakse teaduslikku meditsiini ja rohkem mitteteaduspõhist alternatiivmeditsiini: tervendajaid, imeravitsejaid jne. See kõik on seotud väga suurte riskidega. Meie arstid ei ole lausa alternatiivmeditsiini vastu, aga kahjuks puudub nende üle igasugune kontroll ja tagasiside. Mis nendest haigetest on saanud aasta, viie või kümne pärast? Alternatiivmeditsiinile tekib koht siis, kui teaduspõhises meditsiinis on tühikud. Kahjuks ei suuda teaduspõhine meditsiin vastata alati kõigile küsimustele.
Arste häirib ebaõiglane meediakajastus. Kohtab ka ebakollegiaalsust. Lugesin, et Inglismaal pidi olema pooled perearstidest läbipõlenud.
Meditsiinist on saanud äri, perearstidest ettevõtjad. Enamik arste aga ei soovi seda. Meid on koolitatud, et haigeid ravida! Vägisi tahetakse meist teha klienditeenindajad. Aga me ei ole klienditeenindajad, vaid ikka arstid, ja haige ei ole klient, vaid ikkagi patsient.
Väga suur viga tehti, kui likvideeriti lastearstid. Kuldne reegel – ei tohi lõhkuda süsteemi, mis toimib hästi! Lastearstide süsteem toimis hästi, arstiteaduskond valmistas ette lastearste. Nüüd siis on pikapeale hakatud aru saama, et lastearste on hädasti vaja, ja perearstidki hakkavad koonduma perearstikeskustesse, kuhu lisanduvad erialaarstid. See on õige tee.
Tuleb tunnistada, et meditsiin on kallis, aga ta läheb veelgi kallimaks, sest ravimid, aparatuur ja kogu arstiabi kallineb. Ei jätku raha? See pole nii. Hiljuti osteti kümnete miljonite eest tankitõrjemürske! Militaariale vanaraua ostuks raha jätkub. Eesti riik kulutas mullu tervishoiule pisut üle kuue protsendi eelarvest, samas Euroopa Liidu keskmine on 9,5 ja USA-l koguni üle 12 protsendi.
Meil on puudus nii arstidest kui meditsiiniõdedest. Tartu Ülikooli lõpetab igal aastal üsna palju diplomeeritud arste, aga kahjuks koolitame neid tasuta teistele riikidele. Siin on arutamise ja mõtlemise koht. ELis on vaba tööjõu liikumine. Paljud noored ei soovigi Eestis töötada. Miks nad peaksidki seda tegema, kui siinsamas lähedal Soomes teenivad arstid kolm kuni viis korda enam kui meil. Siin peitub ka vastus küsimusele, miks on nii pikad järjekorrad arsti vastuvõtule. Lihtsalt ei jätku arste ja õdesid. Tõtt-öeldes, ega kõigile lõpetanutele ei jätkugi erialast tööd.
Kui nõukogude ajal soovisid paljud noored töötada maakohtades või väiksemates linnades, siis nüüd see enam nii ei ole. Tookord meeldis noortele väga, kui neid suunati tööle kas Pärnu, Võrru, Viljandisse või Saaremaale. Praegu on paljudes maakohtades olukord väga trööstitu. Mis see arstki enam maal teeb, kui pole koole, lasteaedu, kultuurimaju, pole isegi inimesi! Kui kunagi oli Eestis üle 100 haigla, siis nüüdseks on alles jäänud 18, ja jääb veelgi vähemaks. See on aja nõue ja polegi nii paha.
3 mõtet
Oleme haritud inimesed, aga samas justkui keskaega tagasi jõudnud, uskudes imeravitsejaid ja tervendajaid, ega usalda oma perearsti.
Meditsiinist on saanud äri, perearstidest ettevõtjad. Enamik arste aga ei soovi seda.
Telefon ja internet ei asenda vahetut kontakti patsiendiga.
Aparaadid meditsiinis on hädavajalikud, aga kahjuks tikutakse unustama või alahindama ravimise põhitõdesid. Diagnoosi püstitamisel on väga olulised haige nägemine, vaatamine, haige ära kuulamine, katsumine ja isegi nuusutamine. Mõnikord annab see juba 90 protsenti diagnoosist. Telefon ja internet ei asenda seda!
Vajalik on parem koostöö patsiendi, perearsti ja erakorralise meditsiini osakonna (EMO) vahel. Kui EMO algaastatel tulid sinna ikka erakorralised haiged, siis nüüd on inimesed kavalamad. Milleks minna perearstile, kui EMOs tehakse kohe kõik vajalikud analüüsid ja uuringud ning saab ka vajadusel kõrgema etapi ravi.
Perearst saadab sind ühe eriarsti juurest teise juurde, ühelt uuringult teisele, aga see võtab tavaliselt kuid. Ei olegi inimestele midagi ette heita. Esiteks ei tarvitse haige üldse teada, kui tõsine on tema haigus. Teiseks õhtuti, öösiti ja nädalavahetusel perearst vastu ei võta. On tõsi, et üle poole EMOsse pöördunutest pidanuks minema perearstile, mistõttu EMOd on ülekoormatud, tööpinge on kasvanud üle taluvuse piiri.
Tartlastel ja tallinlastel on arstiabi kättesaadavus kindlasti parem kui mujal Eestis. EMO ülekoormus aga ei kao enne, kui kaovad järjekorrad perearstile ja eriarstile. Adekvaatne ülevaade järjekordadest praegu tegelikult puudub, sest pikalt ette ei registreerita. Üks põhjus võib olla selles, et statistikat mitte halvemaks muuta. Kas nii on ikka õige? Suurtes EMO keskustes Tartus ja Tallinnas oleks mõistlik luua sinnasamasse üldarstide vastuvõtt, mis töötaks nädalavahetustel ja väljaspool perearstide tööaega.
Mõnikord võib tekkida vajadus ainult ravimit saada, aga selleks on vaja arsti, kes retsepti kirjutaks. Nädalavahetusel võib tekkida vajadus ka töövõimetuslehe järele. EMO teenuse eest raha küsimine ei oleks kindlasti õige! Kuidas suudab seesama EMO arst raha eest leida võimaluse anda abi ja ilma rahata ei suuda? Haigla ei tohi olla vaid äriettevõte.
Arvan, et EMOsse tulevate haigete esmase diagnoosimise peaks tegema arst, mitte õde, sest esmane diagnoos on väga oluline. Õe ülesandeks oleks töö arvutiga, panna kõik vajalik kirja ja leida vajalikud andmed. Eesti tulevik peaks olema tervishoiukeskused või polikliinikud, kus töötavad kõrvuti üldarstid, lastearstid, eriarstid.
Probleeme arstiabis on kuhjaga. Kutsun üles ka teisi arste arvamusi avaldama!
Autor on üle 40 aasta töötanud TÜ kliinikumis arst-õppejõuna, kirurgina. Kuulub Keskerakonda.