/nginx/o/2018/12/09/11642381t1h5800.jpg)
«Korraldamatus ja raiskamine,» võttis 8. novembril Eesti tervishoiusüsteemi kokku 25 aastat arstina töötanud perearst Anneli Talvik, loetledes hulga kohti, kust king pigistab. «Kas see on pseudotegevus, otsustage ise. Tehakse uusi auditeid ja arengukavasid, seejärel võetakse kasutusele meetmeid ja luuakse uusi üksuseid.»
Kriitika võib kokku võtta üldistusega, et meie meditsiinis on palju küsimusi, mis on kokku leppimata. Millest lihtsalt ei räägita, või kui, siis n-ö komisjonide loomise keeles. Alustada tuleks kesksetest põhimõtetest, näiteks sellest, millist ravi solidaarse ravikindlustuse eest saab, samuti jõuda arusaamisele, et vastutavad nii patsient, arst kui poliitik.
Tänases Postimehes lahti rulluv patsiendi nukker kogemus järelraviasutusest pole kahjuks midagi erandlikku. Sääraseid vapustusi oleme ajakirjanduse vahendusel lugenud ja näinud varemgi. Järelravi- ning hooldusabiasutuste võimaluste ja kvaliteedi teemaga puutub vananevas ühiskonnas kokku enamik inimesi, olgu siis iseenda, lähedaste, sugulaste või tuttavate kaudu. Teema on päevakorral kogu Euroopas, sest ravimid ja ravi on efektiivsemad, tervena elatud aastaid rohkem.
«Muidugi tahame hooldusasutuste puhul jälgida, et inimene, kes sinna (hooldekodusse – toim) läheb, ei ole mitte kasehalg, kel on vaja ainult kuiva ja sooja tuba,» rääkis sotsiaalkaitseminister Kaia Iva hiljutises intervjuus Virumaa Teatajale (7.12). Tõesti, ei saa öelda, et riik vaataks teenuse kvaliteedile täiesti läbi sõrmede.
On lihtne tõotada kõigile kõike paremat, aga samal ajal on niisugused poliitilised lubadused fassaadlik petukaup, sest põgenetakse vastuste eest.
Hooldekodude teemaga on tegelenud õiguskantsler, tänavu tegid tervisekaitseamet, sotsiaalkindlustusamet ja ravimiamet ühisreide. Kvaliteedikontroll tõi kaasa ettekirjutusi omanikele ja asutuste juhtidele. Selline töö peab jätkuma, sest kohati on tunne, et see, milline pilt avaneb Eesti 158 hooldekodus, pole ühtviisi selge ka valdkonnaga seotud inimestele.
Väärikas eluõhtu on teema, millest tuleks lahtiste kaartidega rääkida ka eelseisvas valimiskampaanias. Kindlasti pole see seotud ainult summaga, mis pensionipäeval inimese arvele laekub, vaid on mitmekihiline küsimus. Inimene on sotsiaalne olend ning tahab olla aktiivne kuni vähegi võimalik. Tänavu oleme hakanud rohkem tähelepanu pöörama eakate üksindusele. Tasemel järelravi- ja hooldushaigla kuulub samasse komplekti.
On lihtne tõotada kõigile kõike paremat, aga samal ajal on niisugused poliitilised lubadused fassaadlik petukaup, sest põgenetakse vastuste eest, mis sisaldavad paraku ka ebamugavaid tõdemusi. Näiteks aus tunnistus, et kõigeks pole raha ja tööjõudu. Tuleks saada selgust, milleks on, seejärel saame teha valikuid ja otsuseid. Vastasel korral seisame silmitsi kibestumisega, mida toovad kaasa üha uued kurvad lood.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)