Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2018/12/07/11637813t1h4719.jpg)
Imeilusa ja -armsa Eesti perefilmi «Eia jõulud Tondikakul» stsenarist ja režissöör Anu Aun näeb välja ja kõneleb nii, nagu elaks ta mingis ilusamas ja puhtamas Eestis kui me teised lihtsurelikud, kes tatsavad ringi linnalörtsis. Pole ime, et sellisesse pähe tuli viie aasta eest idee teha midagi, mida meil tegelikult juba ammu vaja on olnud: üht siirast ja puhast jõuluteemalist žanrifilmi.
«Eia jõulud Tondikakul» pakub teile poolteist tundi häbenematut helgust. Niisuguse filmi vajalikkust mõistab hästi inimene, kellel on umbes kümneaastased lapsed nagu Anu Aunal endal. Aga ega see teistelgi mööda külge maha ei jookse. Lisaks võrratud kaadrid Eesti imelisest loodusest ja loomadest, mis kannatavad võrdlust teise suurepärase filmi, Joosep Matjuse «Tuulte tahutud maaga». EV 100 filmiprogramm on üks hea asi. See teeb unistused teoks.