Kuula artiklit

Oma kolme aastakümne tagusest käigust Saaremaale hiljuti kirjutatud loos ajakirjas 60+ tegin juttu saarlaste ettevõtmisest «Saaremaa fototuur 89». Just selle fotoaktsiooni toimumine sai üheks märgiks muutustest ühiskonnas. Fototuuril osalejad olid seni väliskülalistele suletud saarel esimesed välismaalased, kes pärast Saaremaa taasavamist seal kaameraga ringi võisid liikuda. Koos kohalike piltnikega tutvusid kolm fotograafi Soomest Tammisaarist ja kaks Rootsist Gotlandilt kolme päeva jooksul Saaremaaga ning kogusid materjali ühisnäituse tarbeks. Osalejate seas oli ka Vidar Lindqvist Tammisaarist. Mõni aasta hiljem viis saatus mind temaga kokku Tallinnas.

Nimelt esitleti 9. detsembril 1993 Raemuuseumi keldris asuvas fotogaleriis Lee üht erilist fotoalbumit. Galeriile oli see neljapäev tõeline Soome päev. Kell 16 algas Vidar Lindqvisti «Saaremaa» värvifotoalbumi Eesti esitlus, samal ajal oli galeriis eksponeeritud Erkki Ruokoneni fotonäitus Motorcycle Liebe» motofännidest.

Esitletava albumi pildimaterjalile pakkus toetust Jüri Tuuliku värvikas tekst saarlastest ja kodusaare võludest. Neljas keeles tekstid lisasid väärtust Soomes trükitud värvifotoalbumile. Meenutaksin, et tollal oli iga fotoalbumi ilmumine sündmus. Neid ilmus harva ja nende kirjastamine oli keeruline ning kulukas. Koos Jüri ja Ülo Tuulikuga saabus esitlusele ka fotode autor. Tõelise estofiilina tutvustas ta fotoalbumit ja vastas küsimustele eesti keeles. Meeleolu toetas kandlel musitseeriv Tuule Kann.

Aastaid fotoajakirjanikuna töötanud Lindqvist oli ka Soomes aktiivne fotoelu korraldaja ja galerist. Pärast esimest sõitu Saaremaale 1989. aastal jõudis ta järgneva nelja aastaga õppida selgeks eesti keele ja juhtida Tammisaaris Saaremaa Seltsi.

Vidar külastas Saaremaad veel mitu korda. Kui 1992. aastal oli ta jälle saarel kaameraga, võttis ta ette juba põhjalikuma töö. Lindqvist jõudis Kuressaarde ja Koguva kalurikülla, Nasva kaluriteni ja Vilsandile, Kaali kraatri juurde ja Panga pangale, Harilaiule ning Sõrve säärde jm, jäädvustades loodust, arhitektuuri, huvitavaid inimesi ja argielu. Just kaadrid argielust annavad albumile erilise võlu. Ja seda juba kaanepildiga, millel on jäädvustatud bussi ootavad saare naised. Koos olustikuga (nõukaaegne sinine postkast ootepaviljoni seinal, piimamannerg, New Yorgi ESTO 92 päevade kilekott naise käes jpm) arenes lugu muutuste ajast. Minu objektiivi ette jäid galeriis selle pildi üle arutlenud Peeter Tooming ja poliitik Jüri Estam. Aga huvi albumi vastu kasvatas veelgi selle avakaader ristsõnu lahendavast Žiguli juhist Virtsu-Kuivastu praamil.

Albumit tutvustades kirjutas Peeter Tooming: «Nüüd on ta Saaremaasse armunud. Kuidas seda teisiti nimetada, sest oma kulu ja kirjadega võõrast maast albumi tegemine pole majanduslikult meeletut kasumit andev ettevõtmine. Selline saab olla ainult armastusest sündinud teos. Kui sirvida «Saaremaad», siis jääbki niisugune mulje, nagu oleks need fotod jäädvustatud mingi sisemise sunduse toel, mitte kaine arvestuse ja ettekirjutuse järgi.»

«Selles raamatus pole fakte ega kaarte, sest neid võid otsida reisijuhtidest. Seda enam leiad siit ajatuid elamusi ning meeleolusid kirjanik Jüri Tuulikult ja minult,» lisas tagasihoidlikult Vidar Lindqvist.

Albumist leian mõtte Jüri Tuulikult, mis sobis piltides kajastuva meeleoluga: «Õue väravaid ei hoita Saaremaal kiivalt kinni. Rändaja, ära imesta, kui saarlane sind avali väravast oma õuele kutsub, usaldavalt otsa vaatab, kättpidi köögilaua äärde viib, kadakase õlletoobi lauale paneb ning pisut häbeliku muhelusega ütleb: «proovi, kuidas minu märjukene välja on tulnud».»

Olen alati huviga uurinud ja kogunud fotoalbumeid ning imetlusega vaadanud fotonäitusi sellest, mida Eestit külastanud fotograafid siin on jäädvustanud. Alati avastad selliseid leide, mis jäänud kohalikule märkamatuks või oled pidanud harjumuspäraseks.Tulija värske pilk, tabatud esmaemotsioonid üllatavad ja võluvad alati. „Saaremaa“ oli kõrvaltvaade meie elule veerandsajandi eest, mis ajas vaid väärtuslikumaks muutub.