EKI keelekool: vanadest terminitest

Kristiina Ross. Foto: Tairo Lutter

Tänapäeval räägitakse palju sellest, et eesti keele kestmiseks kiirestiarenevas maailmas on vaja luua omakeelsed terminid kõigi uute nähtuste kohta kõigil elualadel, meditsiinist ja tuumafüüsikast kuni sõjanduseni välja.

Vähemalt sama pakiline oli olukord terminiloomega eesti kirjakeele algusaegadel 16. ja 17. sajandil, kui tuli kogu piibel võimalikult kiiresti eesti keelde tõlkida, aga eesti keeles puudusid vasted suurele osale seal kõneks tulevatest asjadest. Eriti keeruliseks tegi tollaste tõlkijate töö asjaolu, et nad kõik olid saksa või rootsi emakeelega pastorid, kes ei osanud eesti keelt emakeelena.

Hädas oldi abstraktsete mõistetega, mille üle eesti keeles varem polnud arutatud. Aga raske oli leida vasteid ka Lähis-Ida reaalidele, mida siinmail ei tuntud. Nii nähti palju vaeva piibli looma- ja linnunimedega. Mõni tõlkija üritas kohandada oma saksa emakeelse nimetuse eesti keelde, mõni otsis eesti looma- ja linnunimede hulgast midagi sobivat, mõni mugandas häälikuliselt originaalteksti sõna. Näiteks vana testamendi heebreakeelsele linnunimele ja’ana pakuti vasteks saksalaenulist kuju truusi(lind) ~ struusi(lind) (< saksa Strauss) või eesti keeles öökulli tähistanud sõna suurispeakull. Trükipiiblis võeti aga vasteks heebrea sõna mugandus jaana(lind), mis on kasutusel tänapäevani.

Eriti fantaasiarohke sõnadeleiutaja oli Urvaste pastor Johannes Gutslaff, kes tõlkis 17. sajandi keskel piibli lõunaeesti keelde. Gutlsaff tundis hästi Urvaste murrakut, aga kombineeris selle sõnu ja tuletusliiteid eeskujukeelte mustri järgi. Nii et paiguti on tema tõlge üsna arusaamatu. Näiteks tolliametniku tähistamiseks kasutati põhjaeesti keeles juba 17. sajandi alguses saksalaenulist sõna tölner, mis jäi hiljem ka trükipiiblisse ning on meie ametlikus kirikutõlkes tänini kasutusel. Lõunaeesti kirikukeeles püüti leida selle asemele omasõna. 1686. aastal ilmunud trükiväljaandes võeti kasutusele lätilaenuline müütnik, mis oli murretes hiljem tuntud tähenduses ’pahatahtlik inimene’. Aga veel enne oli Gutslaff oma tõlkes välja mõelnud sõna jähwkemehs, mille esimesest poolest on praegu võimatu aru saada, millest see on tuletatud. Tõenäoliselt ei näinud Gutslaffi termineid läbi ka tema kaasaegsed, igatahes jäi tema tõlge käibest kõrvale ja tema leiutatud terminid ei tulnud kasutusele.

Kui tahta võõrtermineid vältida ning soovitakse, et uued omakeelsed terminid tõesti käiku läheksid, siis peaksid need olema võimalikult läbipaistvad.