FOTO: Mihkel Maripuu

Kuula artiklit

Mõistmine pidavat tähendama info tõlkimist selle vastuvõtja keelde, isegi kui suhtlejad räägivad sama keelt – igasugune selgitus on tegelikult tõlge emakeelest emakeelde. See puudutab tihtipeale ka tõsiasju, mis näivad esmapilgul tuttavate ja arusaadavatena, nagu näiteks venekeelne ajakirjandus ja Kremli-meelne propaganda Eestis, kirjutab Sirbis Mihhail Trunin. 

Vene ajakirjandus on Eestis vaikselt maha maetud. Kui paar aastat tagasi pidaski paar kohalikku «meediaeksperti» oma kohuseks paisata aeg-ajalt massiteabevahenditesse mingeid kahtlase väärtusega arutlusi, lisades infomüra hulka oma terakese, siis nüüd ei kohta sedagi. On sügis, on entroopia, täielik vaikus.

Midagi venekeelse meediaga seotut Eestis siiski toimub. Möödunud sügisest on meelde jäänud kaks artiklit Postimehes: ajakirjanik Holger Roonemaa augusti lõpul ilmunud (ja sedamööda ka juba sügisel läbi arutatud) «Varjatud rahastus, kohustuslikud teemad ja igakuine aruandlus: nii töötas kaasaegne Venemaa propaganda Eestis», kus on juttu Baltimaid käsitlevate Kremli-meelsete propagandaväljaannete köögipoolest, ning juba isegi kohalikule publikule harjumuspäraseks saanud Artemi Troitski epateerivad seisukohavõtud telekanali ETV+ aadressil seoses selle peatoimetaja ja kontseptsiooni väljavahetamisega.

Kas propagandavastasus on enesestmõistetav?

Arvan, et kui küsida ka kõige paadunumalt putinistilt, kas propaganda ja angažeeritud ajakirjandus on pahe, siis vastab ta jaatavalt. Siiski tuleb selle kahetsusväärse nähtuse mõju suurele osale Eesti venelastest meelde tuletada. Kas või seepärast, nagu on märkinud minu kolleeg professor Mihhail Lotman, et «propaganda on nii sügavale imbunud, et seda enam ei märgatagi». Ja kui imelik see ka ei ole, on kõige mõistlikum viis selle vastu võidelda tuletada pidevalt meelde propaganda kahjulikku ja valelikku loomust. Seepärast on Holger Roonemaa Postimehes avaldatud tekst erakordselt tähtis. Tegemist on kvaliteetse ajakirjandusliku uurimusega, kus on näidatud, kuidas töötavad Kremli-meelsed massiteabevahendid Balti riikides: kohustuslikud nimekirjad «neile» esitamiseks, range kontroll «ülaltpoolt», kahtlane finantseerimine, klikkide kunstlikud läbikruttimised, pärast seda totrad vastused ajakirjanike küsimustele. 

Roonemaa tekst on oskuslikult struktureeritud ja hoogsalt kirjutatud. Mulle kui lugejale jäi seal aga puudu millestki, mis on tänapäeval haaravatele tekstidele iseloomulik. Tekstis on küll palju kõnekaid fakte, kuid kahjuks puuduvad kõnelejad, kes oleksid võinud artiklis esitatud materjali elavdada. Kõnelejate leidmine ongi keeruline ning antud juhul ei ole selle ülesande täitmine seotud ajakirjaniku vähese uurimisvilumuse, vaid tema keelevaldamisega. Inimene, kes võiks Sputnikust või Baltnewsist midagi rääkida, on vaja leida, aga ta tuleb ka kõnelema panna, olla valmis temaga pikalt suhtlema, võimaluse korral usalduslikus õhkkonnas. Igaühele, kelle emakeel ei ole vene keel, ei ole niisugune jutuajamine jõukohane – ja seda mitte kutsealase küündimatuse tõttu. Mina saan näiteks hakkama eesti keeles artikli kirjutamise või teadusliku ettekande tegemisega, kuid ma ei ole võimeline rääkima eesti keeles delikaatsetel isiklikel või laiematel ühiskondlik-poliitilistel teemadel. Mul on peas piiratud varu Eesti luuletsitaate, ma tean vähe eesti kõnekäände, ma ei oska eesti keeles teravmeelselt naljatada, kasutada kalambuure ega muid keelelisi vahendeid, mis on vestluskaaslasele mulje jätmiseks hädavajalikud.

Kas Eestis on venekeelseid ajakirjanikke, kes oleksid võimelised vestlema niisuguse inimesega, kes teab midagi huvitavat Vene propagandistlikest meediavahenditest? Teoreetiliselt peaks nagu olema, tegelikult aga neid nähtavasti ei ole.

Eesti venekeelne meedia

Venekeelne Postimees avaldas Roonemaa artikli tõlkena. Postimehe vene toimetuse niisugusele teole reageerisid mõned lugejad justkui enneolematule julgustükile: tublid, et tõlkisid ja avaldasid selle kirjutise vene keeles, sest portaali auditooriumi Venemaa-meelse sihtgrupi enamikule see ei meeldi …

Ma ei tea, kui palju mehisust on vaja, et mitte varjata venekeelse auditooriumi eest eestlasest kolleegi suurepärast tööd, mis pealegi puudutab sedasama auditooriumi otseselt. Vähem tähtis ei ole see kirjutis ka Venemaa lugejatele: näiteks uudisetootja Yandex Novosti genereerib enamiku oma sisust just Sputniku ja Baltnewsi, aga üldsegi mitte Postimehe või ERRi materjalide alusel. Sellegipoolest on kahetsusväärne, et Roonemaa tekst on üks vähestest omasugustest. Venekeelse Postimehe toimetuse hingekirjas on üks korrespondent ja viis reporterit! Sellegipoolest ei ilmu portaalis mingeid originaalseid reportaaže, avaldatavad pikad tekstid aga (kui mitte arvestada tõlkematerjali ja ülevaateid) kuuluvad hoopis muudesse žanridesse. Need on üldjuhul kolumnid (Postimehe slängis arvamuslood), mida kirjutavad kas väljaandega regulaarselt koostööd tegevad autorid või juhuslikud inimesed (lugejad). Venekeelne Postimees kujutab endast iseenesest kummalist segu eri kaaluga kohalikest uudistest («Elron avab kaks uut ekspressliini», «Venemaa poelettidele ilmub uus Eesti viin»), mis kaovad selliste kollaste rubriikide vahele nagu «Limon» ehk «Sidrun» ja «Krassotka» ehk «Iludus». Ühesõnaga: ei ole just lihtne aru saada, mis väljaanne see venekeelne Postimees õieti on. Metafoorina tuleb mulle meelde prügimägi. Toonitan siinkohal, et ma ei taha kedagi solvata! Prügimägi ei ole ju tingimata koht, kus mädaneb üksnes rämps. Sealt võib leida mida tahes kuni kulla ja briljantideni. Häda on vaid selles, et kõigil ei jätku aega, tahtmist ega vilumust, et sealt midagi otsida.

Tundmatu auditoorium

Sellest, et Eesti venekeelsed massiteabevahendid ei kujuta ette tegelikult auditooriumi, kelle heaks töötavad, on üpris palju räägitud ja kirjutatud. Siin näitena mainitud venekeelne Postimees on olemas juba ammu. Selle formaati muuta lootust ei ole ning selleks pole ka vajadust.

Märksa rohkem ootusi kutsus esile venekeelse telekanali ETV+ käivitamine. Ent ka sellel, nii kahju kui ka ei ole, pole selget kontseptsiooni.

Tänavu mai lõpus telekanali peatoimetaja ametikohalt lahkunud Darja Saar võttis oma saavutused kokku järgmiselt: «Kanalile ETV+ vaatavad kadedusega meie naabrid Lätist. Sellel on stuudio, mille on ehitanud disainibüroo, kus tehakse stuudioid maailma parimatele telekanalitele.» Veel on programmid «Kofe+» ja «Insigh», mille auditoorium – nimetagem asju õige nimega – on veidi üle harjumuspärase nulli ning on olemas isegi eestikeelsed subtiitrid! Et mitte kedagi solvata, jätan ka need sõnad lihtsalt kommentaarita.

Hiljuti avaldatud graafik, mis kajastab teleauditooriumi mõõtmise tulemusi, vaid kinnitab kahetsusväärset fakti: sellel telekanalil ei ole sihtauditooriumi ega mingit tõsist mõju ühiskonna protsessidele. Mõnede saatejuhtide ja teemade menu (samuti nagu vaatajate arvu järsk üleshüpe jalgpalli suviste maailmameistrivõistluste puhul) olukorda ei muuda ning vaevalt teeb seda tulevikuski. Lõppeva aasta algul iseloomustas Mihhail Lotman juba mainitud tekstis kanalit ETV+ palju sõnu raiskamata kui «surnult sündinut».

Samas kontekstis ilmus just samasuguse vihjega rohkelt kära põhjustanud Artemi Troitski repliik, ainult selle vahega, et Lotman on professionaalne teadlane ja poliitik, Troitski aga professionaalne meediategelane. Seepärast oli viimasel vaja rohkem sõnu kasutada. Ma ei hakka siin Troitski arvamust tervenisti ümber jutustama, sest tema teksti saab lugeda nii eesti kui ka vene keeles. Keskendun vaid kolmele asjale: ühisele ideele, ühele eredale võrdlusele ja ETV+ saatejuhi Andrei Titovi vastureaktsioonile.

Sotsiaal-majanduslik otstarbekus

Troitski sõnul on ETV+ soov võistelda sellega, mida pakuvad Venemaa populaarsed massiteabevahendid, mõttetu ning selle asemel tuleb pakkuda omaenda, kohalikele venelastele lähedast pilti. Järgneb ilmekas võrdlus, et see on «otsekui panna Narva restoranilaulja võistlema Filipp Kirkoroviga». Lühiduse mõttes esitan Titovi vastuse (õigemini selle väljendusrikka finaali): «Ei ole [Troitski] suutnud õpetada kohalikke venelasi Eestis elama, õpetada neid kas või televisiooni tegema! Üldiselt on siin tegemist selle inimese eraviisilise arvamusega, kellel on ambitsioonid, kuid kes peab sealjuures ebaväärikaks osaleda toimuval konkursil [ETV+ peatoimetaja ametikohale] … Arvamused – nii nagu tagumik – on ju igaühel olemas. Olgu siis ka Troitskil.»

Põhimõtteliselt on raske Troitskiga mitte nõustuda: ETV+ läheb teiste venekeelsete massiteabevahendite teed ning see telekanal ei ole veel sama igav kui venekeelne Postimees vaid seetõttu, et televisioon on juba a priori tekstist vaatemängulisem. Filipp Kirkorovisse võib suhtuda mitmeti (mina näiteks ei saa öelda, et tema looming on mulle lähedane), kuid ei ole kahtlust, et see laulja on kõrgeima taseme professionaal. Täpselt samuti saab Troitskiga eri meelt olla mis tahes küsimuses (mulle näiteks ei meeldi üldse, mida ta ütles hiljuti lauljatar Monetotška kohta), kuid pole kahtlustki, et Troitski teab paremini kui kuulu järgi, kuidas meedia on üles ehitatud ning kuidas teha see kvaliteetsemaks ja huvitavamaks. Ma ei taha mingil juhul Titovi solvata, seda enam et olen osalenud tänavu kahel korral tema saadetes ning võin teda iseloomustada kui sümpaatset, ilusa naeratusega saatejuhti. Tema eespool tsiteeritud vastus on hea näide ärritunud inimese väljendusviisist, aga mitte palju enamat.

Varem arvasin, et Eestis elavate loominguliste elukutsete esindajate niisugune emotsionaalne reaktsioon Venemaalt «sisse trüginud» loomeinimeste suhtes on tingitud mingist kurjast kavatsusest. Nüüd aga näib mulle, et see kajastab märksa sügavamaid ühiskonnaelu protsesse. Venekeelsed massiteabevahendid, teadus, haridus jne on vajalikud mitte ainult nende teenuste tarbijatele, vaid ka tootjatele. Jah, Eesti venelaste hulka ei kuulu ainult kassapidajad, automehaanikud ja programmeerijad, vaid ka kunstnikud, ajakirjanikud ja teadlased. Nende tegevuse institutsionaliseerimine on sotsiaal-majandusliku otstarbekuse küsimus, kuid nende väikesearvulised ühendused püüavad jääda teistele suletuks. Seepärast, kui jutt pole just harrastuskirjanikest, kellel on esiplaanil just looming ja kes institutsionaliseerumist ei vaja, tuleb välja, et venekeelses loomingulises segmendis on vähe ruumi ja väga vähe kohti. Seepärast on iga niisuguse kollektiivi lipukirjaks kõnekäänd «Ega meiegi pole sita pealt riisutud». Kusagilt mujalt tulnud inimest peetakse ohtlikuks ja võõraks. Tema vahel teravaid arutlusi, seda eriti kutsealastes küsimustes, mille puhul peaks poleemika olema igati asjakohane, on alati lihtsam veeretada isiklike motiivide ja kasvatamatuse kaela ning nimetada «vastutustundetuks paberimäärimiseks», teda ennast aga vanusest ja positsioonist olenevalt kas Moskva snoobiks või liiga enesekindlaks noorukiks.

Varsti pärast seda, kui Titov tõstatatud probleemi osas Troitskile kuidagi vastu ei vaielnud, tuli järgmine uudis: tuleva aasta jaanuarist saab telekanali ETV+ peatoimetajaks üsna ammu Peterburist Eestisse kolinud Jekaterina Taklaja. Juba fakt ise, et ta kuulub nende «sissetrügijate» kohorti, sisendab teatud optimismi.

Vene keelest tõlkinud Mait Eelrand