Vabadussõda täna 100 aastat tagasi: tegutseda tuleb kohe

Briti ristlejad ja hävitajad 1918 teel Tallinnasse, pardal relvad eestlastele. Foto: Eesti sõjamuuseum

Sündiva Eesti riigi noored ja tarmukad juhid näitasid 8. detsembril 1918, kui tõhusalt nad tegutseda oskavad. Olukord oli kõike muud kui rõõmustav. Õnneks saabus 8. detsembri hommikul Venemaalt läbi Helsingi Tallinnasse polkovnik Johan Laidoner, kes taipas kohe, et keegi tuleb saata Liepājasse (Liibavisse). Laidoneril oli õigus – keegi tuli saata ja peaminister Päts tegi talle selgeks, et see keegi peab olema polkovnik Laidoner. Vintsutatud polkovnik asuski juba samal päeval teele. Osmussaarelt võeti peale lootsid, mööduti mõne meetri kauguselt meremiinist ja jõuti 11. detsembril Liepājasse.

Nimetatud päeval lahkusid Saksa väed Võrust ja vastastikusel kokkuleppel hõivasid linna punaväed. Virumaal käisid lahingud Jõhvi ees Kõvera kõrtsi ümbruses, kus teiste kõrval langes oma vaprusega meeste lugupidamise ära teeninud alamkapten Hugo Jürgenson. Mere pool hakkasid Eesti väed taanduma ja tõmbusid Purtse jõele. Põrmugi parem ei olnud olukord Tallinnas. Saksa okupatsiooniväed sidusid saapanööre, et järgmisel päeval lõplikult lahkuda, mis oli iseenesest kiiduväärne, tekitas aga ohu, et punased üritavad võimu haarata. Mis kõige halvem: pealinn oli merelt täiesti kaitseta, punalaevastik võinuks iga hetk sisse sõita.

Õnneks saabus 8. detsembri hommikul Venemaalt läbi Helsingi Tallinnasse polkovnik Johan Laidoner, kes taipas kohe, et keegi tuleb saata Liepājasse (Liibavisse) Inglise laevastikku kutsuma. Nimelt olid inglased juba novembris otsustanud oma laevad Läänemerele enamlasi ohjeldama saata. Neid oodati Tallinnas juba nädalaid pikisilmi ja aeg-ajalt teatasid ajalehed nende saabumisest lähemal ajal, mis tuli järgmisel päeval kurvastusega taas ümber lükata. 5. detsembril olid britid Liepājast tõepoolest tulemagi hakanud, kuid tuliuus kergeristleja Cassandra sõitis miinile ja uppus, ülejäänud laevad sõitsid kõigepealt Kopenhaagenisse, kuid sealt uuesti Liepājasse korraldusi ootama.

Laidoneril oli õigus – keegi tuli saata ja peaminister Päts tegi talle selgeks, et see keegi peab olema polkovnik Laidoner. Vintsutatud polkovnik asuski juba samal päeval teele. Osmussaarelt võeti peale lootsid, mööduti mõne meetri kauguselt meremiinist ja jõuti 11. detsembril Liepājasse. Seal õnnestus Laidoneril ja lootside vanemal Leonhard Stammil Briti admiral Sinclairile nii usaldusväärne mulje jätta, et admiral lubas vilet anda niipea, kui Londonist on luba tulnud. Tema üllatuseks tuli luba enam-vähem kohe, sest suuresti tänu Eesti välisesindajate tublile tööle oli vastav otsus ennetavalt tehtud.

Inglise eskaader jõudis Tallinna reidile 12. detsembril. Ei saa öelda, et lausa viimasel minutil, sest punalaevastik saatis oma sõjalaevad Tallinna vetesse alles 26. detsembril. Kuid inglaste ilmumine oli sellegipoolest pöördeline. Laidoner ise on hiljem öelnud: «Millegi pärast oli mul kindel tunne, et sellest momendist peale maksab Eestil edasi võidelda.»