Marti Aavik

FOTO: Postimees

Kuula artiklit

Kust tuleb viha ja kuhu kaob raha? Teisipäevases telesaates «Suud puhtaks» seletasid psühholoogid väga kenasti, et viha on üks loomulikest ja ka vajalikest emotsioonidest – evolutsiooni käigus on see elukate (sh inimeste) ajju sisse ehitatud. Küsimus on muidugi, kuidas saada tunnetega hakkama nii, et elu oleks üldjoontes viisipärane nagu Downton Abbeys.

Seega tuleb viha meie kümnete miljonite aastate kaugustelt esivanematelt. Kes viha üldse ei suutnud tunda ja tarvilikul hetkel kogu jõudu vastupanuks koondada, said otsa. Liiga vihastel seevastu oli raskem leida karjas liitlasi ja meeldida emastele.

«Aga meie pole ju ei suured ahvid, pärdikud ega valged laborirotid!» kargavad seepeale kui ussist nõelatult püsti (vasak)äärmuslased. Rahustuseks: mitte keegi ei arvagi, et inimene ja rott, merivähk või kajakas oleksid üks ja seesama.

Selle asemel, et üksteist aastate kaupa hirmsas vihameelsuses süüdistada, võiksime Eesti inimestena üksteisele hoopis tänutundes pai teha. Selle eest, et me elu ja olu on läinud viimase veerandsajandiga silmanähtavalt sõbralikumaks ja vähem  vägivaldseks.

Ometi on elusolendite ehituskivid (mh ajus) samad ja just seepärast on näiteks inimeste huvides sisukaid ravimikatseid võimalik teha rottide ja hiirte peal. Või surub mingi tüüpilise olukorra matemaatiline struktuur ennast järjekindlalt peale ning ongi põhjust vedada paralleele merivähkide territooriumivõitluste ja inimeste hierarhiate vahel; võrrelda eluea ja järglaste arvu lõivusuhet inimestel ja kajakatel; vaadata, kuidas tibupojad pesas (vanemate hoole pärast) kaklevad, ja mõelda, et äkki on ses asjas miski sarnasus ja kooruv seletus sellele, et ka inimlastest õed-vennad kipuvad pisemana rohkem kaklema ja alles iseseisvudes rohkem omavahelist koostööd avastama.

Kõrvalepõikena: kooliajal pidin peaaegu iga päev nii rusikaid kui ka jalgu appi võttes enda eest seisma, aga nüüd, ka neid omal ajal «mitte kõige sõbralikumaid» kohates, on ometi paradoksaalselt ja kummaliselt vastastikune soe tunne – ikkagi koolivennad. (NB! tüdrukute kogemused agressiivsusest on erinevad, sõnalisemad.)

Viimati (NB! see polnud ainus kord mu elus) rünnati mind Tallinna tänaval eesti keele rääkimise pärast (rusikate ja noaga) kõigest 14 aastat tagasi, ometi olen praegu valmis tundma mõõdukat optimismi, kui räägitakse «meie venelastest».

Selle asemel, et üksteist aastate kaupa hirmsas vihameelsuses süüdistada, kuna tädi Malle Keilast olla vastanud sotsioloogide küsimusele «valesti», võiksime Eesti inimestena üksteisele hoopis tänutundes pai teha. Selle eest, et me elu ja olu on läinud viimase veerandsajandiga silmanähtavalt sõbralikumaks ja vähem kurjaks ning statistika järgi täiesti selgelt vähem vägivaldseks.

Ringi liikudes on mul tihtipeale tunne, et just Eesti ongi praegu see vahva ja idealiseeritav Bullerby. Või siis (ohutunde noodiga) justkui J. R. R. Tolkieni kääbikute maakond – maailm on ohte täis, ent ärgem mõelgem omavahelisi väikseid loomulikke naginaid suuremaks, kui need maailmavõrdluses on.