Juhtkiri: Venemaa Balkani gambiit (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/12/06/11635068t1hd418.jpg)
Veerand sajandit pärast verise kodusõja lõppu seisab Bosnia ja Hertsegoviina endiselt suurte probleemide ees. Sõjajärgsel ajal on palju inimesi riigist välja rännanud, kuna tööpuudus on seal suur korruptsioon tohutu. Bosnia oli endistest Jugoslaavia maadest viimane, kes esitles taotluse Euroopa Liitu astumiseks. See juhtus 2016. aastal. Perspektiiv on siiski ebaselge, kuna esiteks on olukord Euroopa Liidus komplitseeritud ja teiseks on Serbia Vabariigist ning Bosnia ja Hertsogoviina Föderatsioonist koosneva Bosnia riigi ülesehitus sedavõrd keeruline, et säärast masinavärki on raske lääne poole pöörata. NATOga seoses on see riik saavutanud suuremat edu. Bosniale pakuti liikmesusplaani juba 2010. aastal Tallinnas, kuid kuna nad ei suutnud kõiki tingimusi täita, siis see käiku ei läinud. Nüüd aga näitab NATO Bosnia ja Hertsogoviinale rohelist tuld.
Venemaa ning Bosnia ja Hertsegoviina suhted on olnud keerulised. Kremli propaganda on ikka rõhutanud, et riikliku moodustisena on Bosnia ja Hertsogoviina läbikukkunud. Samas pole Euroopas palju järel maid, kus sanktsioonide alla langenud Venemaa juhte võetaks vastu soola ja leivaga, nende mugavuse nimel pandaks tundideks kinni autoliiklus, kritiseeritaks ühiselt Euroopat ja NATOt ning antaks eriliste teenete eest kõrgeid autasusid. Niimoodi tehakse Serbia Vabariigis Bosnia ja Hertsegoviinas. Sel sügisel on kõrged Venemaa ametnikud Serbia Vabariiki aktiivselt külastanud. Esmalt käis välisminister Sergei Lavrov, siis föderatsiooninõukogu esinaine Valentina Matvijenko, Peterburi kuberner Poltavtšenko, tunnustamata Lõuna-Osseetia president Bibilov ja teised. Ikka üks ja sama muster: sool ja leib, kummardused ette-taha ning ordenisadu.
Kõik see ei saa olla kokkusattumus – kui parafraseerida Kremli esipropagandisti Dmitri Kisseljovi. Pärast Bosnia kodusõda pani Venemaa rõhku majanduslikele hoobadele oma mõju tugevdamiseks. Praegu on Venemaa Bosnia ja Hertsegoviina suurim välisinvestor, Vene firmad löövad kaasa näiteks suurtes hüdroenergiaprojektides jne. Nüüd üritab Venemaa seda mõju ära kasutada, et tagada Euroopa Liidu ja NATO läbikukkumine Balkanil.
Raske on arvata, millises ajastus Prantsusmaa president elab. Ilmselt veel oopiumisõdade ajas, kuna USA on Euroopa julgeoleku garant ning Hiinale on Euroopa tähtsaim kaubanduspartner, kelle vastu hiinlased vaevalt et tuumasõjaks valmistuvad.
See toob meid tagasi hiljuti tähelepanu pälvinud Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni kõne juurde, kus ta nimetas Euroopa suurimate ohtudena Ameerikat, Hiinat ja Venemaad. Raske on arvata, millises ajastus Prantsusmaa president elab. Ilmselt veel oopiumisõdade ajas, kuna tänapäeval on USA Euroopa julgeoleku garant ning Hiinale on Euroopa tähtsaim kaubanduspartner, kelle vastu hiinlased vaevalt et tuumasõjaks valmistuvad. Euroopat varitsevatele tegelikele ohtudele tuleb realistlikult otsa vaadata. Balkanil toimuv Venemaa õõnestustöö näitab, kustpoolt oht ähvardab.