Andres Aule Alli Rutto juhtumist: milles ikkagi küsimus – topeltkodakondsuses või topeltstandardites?

Eesti pass. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Viimasel ajal on tundunud, nagu oleks riik valmis poliitilistel kaalutlustel loobuma õigusajalooliste faktide ausast kajastamisest ning selle asemel konjunktuurselt kallutama kunagiste Eesti seaduste või koguni Tartu rahulepingu tõlgendamist ametnike ja poliitikute nägemusele sobivas suunas, esitledes nii konstrueeritud tulemust üldsusele objektiivse tõe pähe, kirjutab aastaid opteerimise ajalugu uurinud Andres Aule.

Olemata veel teada saanud, mida järeldavad opteerimise ja Eesti kodakondsuse kohta Tartu Ülikooli teadlased (see selgub pärast käesoleva kirjutise ilmumist), tahaksin kirjutada sellest, mida ilmselt mõtlevad, kuid ei soovi välja öelda ametnikud ja küllap poliitikudki seoses Alli Rutto ja teiste optantide kodakondsuse küsimusega.

Ajaloolistest dokumentidest on selgelt näha, et 1920. ja 1930. aastatel ei tähendanud Eesti piiridest väljajäämine optantide jaoks automaatselt ja tingimata Eesti kodakondsuse kaotamist. Eesti riigi poolt võis see olla osalt ka poliitiline otsus, et jätta rahvuskaaslaste jaoks uks vähemalt paokile, ehkki anti endale aru, et ida poolt võib koos eestlastega siia tulla ka probleeme.

Valdava enamiku optantide puhul ei olnud asi sugugi lojaalsuses sotsialistlikule korrale. Aprillis 1935, mil Eesti saatkonna abiga jõudis läbi suurte raskuste Siberist Eestisse kümneliikmeline optantide perekond, kirjutas ajaleht Sakala nende saabumist kajastades: «Tulejad kinnitavad, et kõik säälsed eestlased oleks valmis kas või alasti sõitma kodumaale, kui kuidagi selleks saaks loa.»

Täna, peaaegu aastasada hiljem on Abhaasias eestlasi kõigest 200-300 ning nende jätkuv side eestlusega enam-vähem selge. Arvan, et Abhaasia optantide järglaste kodakondsuse kui sellise vastu ametkonnad ja poliitikud nii väga ei olegi ning perekond Rutto probleemile püütakse leida lahendus vähemalt erandkorras.

Politsei ja piirivalveamet (PPA) ning siseministeerium on üritanud nihutada avalikus arutelus rõhku Aili Rutto topeltkodakondsusele, kuid see ei ole põhiküsimus. Eestis on tuhandeid topeltkodakondsusega kodanikke, kellele PPA ei esita samu nõudmisi nagu Alli Ruttole. Ma ei tahaks nimesid nimetada, kuid näiteid leiaks nii poliitikute endi kui ka arvatavasti kultuuritegelaste seast. Küsida tuleb hoopis, miks ei soovi ametnikud tunnistada, et Alli Rutto on sünnijärgne kodanik, ehkki seniste Eesti seaduste järgi peaks ta seda olema. Nimelt ei saa sünnijärgselt kodanikult Eesti kodakondsust ära võtta, isegi kui ta on samal ajal ka teise riigi kodanik.

Seda probleemi on peetud nii suureks, et optantide järglaste sünnipärase kodakondsuse tunnistamata jätmiseks näib olevat tehtud Eesti Vabariigis pärast 1991. aastat päris jõulisi pingutusi ja loodud kunstlikuna mõjuvaid konstruktsioone, näiteks seesama väidetav Eestisse sõitmise kohustus, ehkki optant ise ei saanud enne 1940. aastat Tartu rahulepingust, ühestki seadusest ega üldisest eeskirjast välja lugeda, et ta peab «sõitma Eestisse». Tänapäeva õigusriigis räägitakse sellistel juhtudel õiguspärase (ehk õigustatud) ootuse kaitse põhimõttest.

Probleem on olukorra praeguste lahendajate jaoks selles, et optandi järglase sünnipärase kodakondsuse tunnistamist peetakse Pandora laeka avamiseks. Ei ole täpselt teada, kui palju on Venemaal praegu optantide järglasi, kui paljud neist veel üldse eesti keelt oskavad, milline on nende meelsus ja kas mõnigi neist soovib end päriselt Eestiga siduda või ainult Eesti passi mugavaks reisidokumendiks.

Jagan neid muresid, sest need on õigustatud.

Aadu Must näiteks on avalikult öelnud, et Venemaal elab tema hinnangul 170 000 optantide järglast. Venemaale jäi 1920. aastatel umbes 43 000 optanti. Kui arvestada Venemaa eestlaste vähemalt üle kümne tuhande ulatuvaid inimkaotusi Suures Terroris 1937–38 ja Teises maailmasõjas, aga ka seda, et kümned tuhanded rahvuslikumalt meelestatud eestlased kolisid juba enne 1960. aastat ja veel kümned tuhanded ka hiljem idast Eestisse, on põhjust oletada Aadu Musta pakutust väiksemat arvu. Kaldun arvama, et Venemaal elab praegu 40 000-70 000 optantide järglast, kellest paljud kindlasti Eesti kodakondsust taotlema ei hakka. Siiski ei ole seda just vähe.

Ent ise sünnipärase kodaniku ja kodueestlasena tunnen põhimõttelist ja veel suuremat muret selle pärast, kuidas käitub minu riik – Eesti Vabariik. Viimasel ajal on tundunud, nagu oleks riik valmis poliitilistel kaalutlustel loobuma õigusajalooliste faktide ausast kajastamisest ning selle asemel konjunktuurselt kallutama kunagiste Eesti seaduste või koguni Tartu rahulepingu tõlgendamist ametnike ja poliitikute nägemusele sobivas suunas, esitledes nii konstrueeritud tulemust üldsusele objektiivse tõe pähe.

Vahest näeb mõnigi selles «Eesti päästmist», mis oleks täiesti mõistetav, kuid minu jaoks ei alga küsimus sellest, kuidas peaks praegu ajaloolisi fakte töötlema või tagantjärele kohendama, et hoida ohtlikuks peetavad optantide järglased piiri taga. Küsimus algab sellest, et Eesti peab olema selgete silmadega õigusriik, kes ei kirjuta oma ajalugu ümber ja täidab enda antud lubadused, olgu või sajanditagused, ka ebamugavad.

Me ei tohiks sulgeda silmi ega ust nende ees, kes on väga raskete olude kiuste otsustanud võõrsil eestlasteks jääda ja end eestlaseks pidada. Kuidas seejuures tagada, et Eesti pass ei muutu selle tõttu pelgalt reisidokumendiks neile, kes end Eestiga siduda ei soovi, on küsimus seadusandjale, mitte ajaloo tõlgendajatele.