Viivi Luik: isamaakõne

Viivi Luik Foto: Peeter Langovits

President Lennart Meri ütles 24.veebruaril aastal 2000 viisteist lihtsat, selget ja meeldejäävat sõna, mis kõlavad nii: „„Riik” ja „valitsus” ei ole kaugeltki kokkulangevad mõisted. Valitsused tulevad ja lähevad, aga riik jääb.”

Need viisteist sõna, need kaks lühikest lauset kõlavad nagu usutunnistus. Neid on hiljem palju korratud, nii nagu usutunnistust ikka ja jälle korratakse. Niisama lihtsalt ja selgelt võib öelda, et inimesed tulevad ja lähevad, põlvkonnad sünnivad ja surevad, aga isamaa jääb.

Mis asi see siis õieti on, see isamaa? Võib vastata nii, nagu ikka vastatakse: jah, isamaa on liha meie lihast, luu meie luust, veri meie verest. On need maastikud, see ümbrus, mis meie sisimat olemust ja meie keelt on kujundanud. Iga inimene ei pruugi tajuda oma isamaana ühtainsat maad, kuid üksainus isamaa on igal rahval.

Nii nagu inimene sünnib ühte teatavasse keeleruumi ja ühte teatavasse perekonda, sünnib ta ka ühele teatavale maale, pärib selle maa sündimise läbi, pärib ta oma vere kaudu. Ja nii nagu inimese elu ja tegevus ei kuulu ainult oma perekonnale, vaid peab ulatuma perekonnaringist väljapoole ning teenima isamaad, nii peab see omakorda isamaa teenimise kaudu ulatuma isamaast kaugemale ja teenima maailma. Sõna „teenima” kuulub unustatud sõnade hulka, kuid sellest täpsemat sõna ma ei leia, kui jutt on inimese elule tähenduse andmisest.

Kes teenib pühendunult oma isamaad, see teenib pühendunult inimkonda, nii vastuoluline kui see ka ei tundu. Asi on ju selles, et mitte ükski maa, mitte kellegi isamaa ei asu väljaspool maailma. Isamaa ja maailm ei peaks meie teadvuses teineteisele vastanduma, vaid moodustama terviku, nii et meil oleks alati võimalik näha suurt pilti ja oma kohta sellel pildil, oma osa sellest pildist. Kui mõni rahvas lükkab oma isamaa tasakaalust välja, siis kõigutab see kogu maailma tasakaalu, isegi kui seda niiöelda palja silmaga ei või näha ega palja käega ei saa katsuda.