Airbnb logo.

FOTO: SCANPIX

Kuula artiklit

Jagamismajandus on sõna, mida veel mõni aasta tagasi tavakasutuses naljalt tihti ei kuulnud. Tegemist on rahvusvaheliselt kiiresti areneva majandusharuga, mis on hakanud aina rohkem mõjutama meie igapäevaelu. Ärilise poole pealt vaadatuna võib seda pidada suuri võimalusi pakkuvaks Metsikuks Lääneks, kus on oht, et kindlate reeglite puudumisel pannakse mõni osaline ebavõrdsesse seisu. Viimased aastad nii Eestis kui ka mujal näitavad, et ka teenusejagajad ja nende kasutajad liiguvad vaikselt siiski kehtestatud normide aktsepteerimise poole. Sõiduteenuse jagajad Taxify ja Uber on meil juba reguleeritud. Nüüd on populaarse üüripindade vahendamise keskkonna Airbnb kord.

Eile avalikustati maksu- ja tolliameti ning Airbnb vahel sõlmitud kokkulepe. Selle järgi võimaldab mainitud majutusteenuste vahendaja oma üürileandjatel edastada platvormi kaudu tulu vabatahtlikult riigiasutusele, misjärel lisatakse vastavad andmed inimeste iga-aastasele tuludeklaratsioonile.​ Kahtlemata on see oluline samm. Airbnb on tore asi, aga kui kellelgi on kinnisvara ja ta üürib selle välja ning saab selle eest raha, siis on see maksuameti silmis sissetulek, millelt peab tasuma tulumaksu. Teisisõnu, maksudega tuleb igal juhul arvestada, kui üürida korter, maja või tuba välja, olgu see Airbnb vahendusel või mitte.

Vabatahtlikkusega ei tohiks asi siiski piirduda. Hotellisektor on juba pikemat aega tähelepanu juhtinud tõigale, et konkurentidel Airbnb’s on nende ees selges eelis. Sama suur pind antakse välja tunduvalt odavamalt kui võõrastemajas, samas ei hoia keegi silma peal ohutusreeglite järgimisel või maksude tasumisel, kuigi hotellide puhul on need asjad luubi all. Oleks aus, kui turul valitseksid kõikidele osalistele võrdsed reeglid.

On mõistetav ja teretulnud, et maksuamet püüab varimajandust pihtide vahele võtta. Ent pelgalt kokkulepetega seda ei saavutata, vaja on seadust.

Ühtlasi peab jälgima, et reguleerimisega ei tehtaks liiga väiksematele tegijatele. Inimene, kes üürib palgalisa saamiseks oma korteri Airbnb’s välja, ei kujuta endast konkurenti ööbimisasutustele. Ent Tallinna vanalinnas turistidele mitme luksuskorteri lühiajalise rentimisega suuri summasid teeniv inimene võib kasumiga juba mõnele väiksemale butiikhotellile järele jõuda. Samuti vajaks lahendamist küsimus, kas ja kuidas peavad väiketegijad ohutuse eest vastutama, nagu teevad suuremad samal alal tegutsejad.

On mõistetav ja teretulnud, et maksuamet püüab varimajandust pihtide vahele võtta. Ent pelgalt kokkulepetega seda ei saavutata, vaja on seadust. Seda enam, et jagamismajandus on tänapäeva majanduses juured alla ajanud ega kao. Oma komplekssusega seab see seadusandjad paratamatult keerulisse seisu, sest korraga peavad hundid söönuks saama ja lambad terveks jääma, ent lahenduse otsimisest pole pääsu. Üle kõige tasuks aga vältida ülereguleerimist.