Erkki Bahovski

FOTO: Sander Ilvest

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Prantsusmaa president Emmanuel Macron on sattunud silmitsi oma ametiaja suurimate protestidega, kui nn kollased vestid on asunud Prantsusmaa linnade tänavatel oma rahulolematust üles näitama. Pole ime, et mõni on rahutusi nimetanud juba kodusõjaks ja neid on võrreldud 1968. aasta üliõpilasrahutustega. Inimesed pole rahul, sest neile ei meeldinud uuest aastat tõusma pidanud diislikütuse maks – maksutõus tabab valusaimalt just madalaima sissetulekuga kodanikke.

Meilgi on olnud üleskutseid lõpetada rohelise lähenemise valguses põlevkivi kaevandamine. Sündmused Prantsusmaal peaksid sundima meid põlevkivi osas ettevaatusele – keegi Eestis ei tahaks ju, et Ida-Virumaal algaksid rahutused. Mõelgem ka Krimmi ja Donbassi peale. Praegune Vene agressioon Ukraina vastu on kantud ka lootusest, et Mariupoli ja Berdjanski merepääsuta jätmine suurendaks sealset rahulolematust ja keeraks inimesed Ukraina valitsuse vastu.

Seega ei väära hoiatused peatsest kliimakatastroofist senist poliitikat. Küsimus on muidugi perspektiivis – kui roheline lähenemine arvestab aastakümnetega, siis tavapoliitika lähtub tänasest päevast. Reaalpoliitika peaks samas arvestama realiteetidega (nagu see sõnagi ütleb), aga miljoni dollari küsimus on, mida praegusel juhul pidada realiteediks, kas vähenevaid sissetulekuid või Maa veeremist kliimakatastroofi poole. Valikud ei ole lihtsad, ühel juhul võib jätkata võimul olemist, teisel juhul saabub kollaps mõne aja pärast, aga mitte üksnes valitsejaile, vaid kõigile.