Nõutult põrnitsesime suvel koos teise juhatuse liikmega pangatöötajat, kes nõudis, et märgiksime end ankeedis tegelikeks kasusaajateks. Olime tulnud vabast ajast mittetulundusühingu asju ajama ja leppinud tänavanurgal kokkusaamise kokku isikliku telefoniarve kulul – kus siin kasu on? Raha pangatehinguks on pärit meie loomeliidu liikmete taskust ja kuulub liikmeile, kelle üldkoosoleku otsust pangas parasjagu täitsime.
Tellijale
Madli Vitismann: tegelikku kahjusaajat ei küsitagi (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kogu selgitus, mis äriregistris ja pankades «tegelike kasusaajate» tuvastamise operatsiooni kohta on antud, on vajadus võidelda rahapesuga. Et näiteks kui terroristide rahastajad teeksid pangaülekandeid mittetulundusühingu juhatuse liikmetena, siis oleks kergem jälgida, kelle käsul raha liigub. Aga nimetus «tegelik kasusaaja» ei aita seda eesmärki saavutada.
Juhise kirjutajad võinuksid paremini järele mõelda ja nimetada mittetulundusühingute juhatuse liikmeid näiteks «otsustajateks» või «otsustusõigusega isikuteks». See vastaks tegelikkusele ja ühingu põhikirjale täpsemini ega solvaks ligi kümnendikku Eesti rahvast. Mittetulundusühinguid on sama juhise järgi äriregistris 21 584, nii on neil kokku umbkaudu 100 000 juhatuse liiget.