Sirbis sel reedel: venekeelne meedia, haridus ja Monsanto

Sirbis 7. detsembril:

Sirp. 7.12 Foto: Sirp

MIHHAIL TRUNIN: Vene keelest vene keelde

Miks peab pidevalt meelde tuletama, et propaganda on kurjast, ja kas Eesti venekeelsel meedial on kontseptsioon?

Mõistmine pidavat tähendama info tõlkimist selle vastuvõtja keelde, isegi kui suhtlejad räägivad sama keelt – igasugune selgitus on tegelikult tõlge emakeelest emakeelde. See puudutab tihtipeale ka tõsiasju, mis näivad esmapilgul tuttavate ja arusaadavatena, nagu näiteks venekeelne ajakirjandus ja Kremli-meelne propaganda Eestis.

Vene ajakirjandus on Eestis vaikselt maha maetud. Kui paar aastat tagasi pidaski paar kohalikku «meediaeksperti» oma kohuseks paisata aeg-ajalt massiteabevahenditesse mingeid kahtlase väärtusega arutlusi, lisades infomüra hulka oma terakese, siis nüüd ei kohta sedagi. On sügis, on entroopia, täielik vaikus. 

Sveta Grigorjeva ≠ Sveta Grigorjeva. Pille-Riin Larm intervjueerib Sveta Grigorjevat. SVETA GRIGORJEVA: «Mulle on kunstis oluline, et mind kui lugejat või vaatajat ei peetaks lolliks. Ma keeldun pidamast oma lugejat lolliks.»

KAI AARELEID: Bränd nimega Finlandia

Kuigi ühegi tänavu ilukirjanduse Finlandiale kandideerima nimetatud romaani tegevus pole paigutatud nüüdisaega, räägivad need tänapäeval kirjutatuna paratamatult ka meie ajast.

Möödunud nädalal anti Soomes välja tänavused Finlandia kirjandusauhinnad. 1984. aastal eelkõige kirjanduse populariseerimiseks ja turundamiseks asutatud Finlandia kirjandusauhinnast on nüüdseks saanud omasuguste hulgas Soome mainekaim ja suurim. Lisaks sellele, et nominatsiooni ja eriti võiduga rambivalgusse tõstetud teoseid saadab osalt soodsast jõulueelsest ajast tulenevalt tubli müügiedu, tehakse teene ka kirjandusele üldse.

Sveta Grigorjeva «american beauty»

Airis Erme «Räägime homme“ ja „Tiibadega tigu»

Eesti arhitektuuripreemiad 2018

Eesti Arhitektide Liit, Eesti Sisearhitektide Liit ja Eesti Maastikuarhitektide Liit ning Eesti Kultuurkapital kuulutasid aastapreemiate laureaadid välja 6. XII Salme kultuurikeskuses. Loomeliitude ja arhitektuuri sihtkapitali ühine piduõhtu sai teoks neljandat korda. Kõigi nomineeritud arhitektuuriobjektide ja nende autoritega saab tutvuda virtuaalnäitusel arhitektuuripreemiad.ee.

TRIIN OJARI: Kokkupõrked ja sulandumine

Kevadel Kopenhaagenis avatud Taani arhitektuurikeskuse uus hoone nimega BLOX on suursündmus nii arhitektuuri- kui ka arhitektuurimuuseumide Maailmas.

Sisearhitektide liidu näitus «80 aastat sisearhitektuuri õpet» EKA galeriis

MARGARET TALI: Kunstikogumine ja demokraatia

Kunsti ei ärata ellu ainult näitused, vaid oluline on ka kunstist rääkimise viis, publiku huvi ja see, kuivõrd muuseum seda väärtustab.

REET VARBLANE: Tähendusrikkad Teised

Paarisuhe ja loovus – kahe loovisiku kooselu, hoiakute ja ideede väljakujunemine vastastikuse mõju õhkkonnas – on teema, millele paari viimase aastakümne jooksul on palju tähelepanu pööratud. Kuid nii, nagu see kipub olema igas uues käsitlusviisis, valitsevad ka siin klišeed, iseäranis vaba looja, geeniuse müüt. Nii on loovus ja loomisprotsess konstrueeritud looja vaba tahte, suure ande ettenägematu, kontrollimatu tegevusvaldkonnana.

ELNARA TAIDRE: Galeriikäik. Väikeste näituste jõulised hääled

Kaarel Kurismaa isikunäitus «Kollase valguse orkester»

TALVI NURGAMAA: Kõla ja kontekst

Akustikaga arvestajate ja aeg-ajalt ebasoodsale juhusele vastu astujate kõrval on hulk neid, kes oskavad kõla ja ruumi haruldaselt hästi esituse kasuks tööle panna.

November oli muusikasündmuste poolest äärmiselt võimas ja värvikas kuu. Kuninglik Concertgebouw’ orkester kinkis Tallinna publikule unustamatu kontserdi, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri muusikud andsid kodupublikule üle saja kontserdi, Tallinna külastas Euroopa Liidu Barokkorkester ja festival «Jazzkaar» tõi «Jõulujazzi» avakontserdil esiettekandele 9 hümni Eesti vabadusele. Novembrit raamisid kuu alguspäevil kahe väga suurejoonelise kontserdiga lõppenud nüüdismuusikafestival «Afekt» ja kuu lõpus alanud esimene varajase muusika festival «Tallinn feat. Reval».

«EV 100“ kontsert „9 hümni vabadusele»

Eesti Rahvusmeeskoori kontsert «Regiram»

MARTIN SAAR: «Antiintellektualism ja bürokraatia haridust lämmatamas»

Viie aasta eest sõnastati ühel Cambridge’is peetud konverentsil ilming, mida olin mõne aasta jooksul näinud meie haridust ründavat – jõuline antiintellektuaalne hoiak. Selle survet tunneme praegugi. Mõnigi kord lisatakse sõnale «teadmine» halvustav osis «fakti-». Sel viisil toimijate mõte on usutavasti üllas. Muidugi on ilmselge, et kooliõpingutes ei ole päheõpitud seostamata üksikfaktidel kohta. Dietüüleeter keeb 35 °C juures, kroomi tihedus on 7140 kg/m3, Carl Robert Jakobson sündis 26. juulil – need on faktid, mida ära õppida ei ole tarvis ning mida tänapäeva koolis ka ei õpetata. Oleme mõnes ainetunnis ühes õpilastega proovinud värskelt omandatud faktiteadmised kokku lugeda. Enamasti piisab ühe käe sõrmedest. Iga päev tööpõllul viibijana pole mul põhjust arvata, et Eesti kool upub faktiteadmiste koorma all.

Saksamaa on ainus post-sovjetlik riik, milles tekkis kaksikühiskond. Laur Kaunissaare

intervjuu Dresdeni ülikooli sotsioloogiprofessori KARL-SIEGBERT REHBERGIGA.

REBEKA PÕLDSAM: Roosa müts. Ära ole nii salapärane, räägi veel!

2018. aastal pole miski iseenesestmõistetav. Ei saa eeldada, et inimene, kes jagab Objektiivi linke, valib tingimata EKREt, ta võib vabalt hoopis rohelisi valida. Samamoodi võib juhtuda, et sotsiaalset ja majanduslikku stabiilsust hindav liberaalkonservatiiv, kelle loogiline valik on sotsid, valib hoopis EKRE, sest teda võluvad märksõnad «eestlus» ja «metsa säilitamine». Valija pea ja süda on parajas vastuolus, sest märksõnade taga on pime ala, mille sügavama tähenduse üle arutlemiseks ei jäeta ega võeta aega. Mugavam ja mõneti kindlam on jääda ambivalentseks, ebaselgeks, hermeetiliseks, et vajaduse korral oma sõnumit väänata. Igati inimlik on eri olukordades oma mõtteid eri sõnastuses arendada. Kuid kui poliitikutel ei ole kindlapiirilisi läbimõeldud seisukohti, on tagajärjeks ühiskonna kollaps, sest poliitikuamet nõuab teistsugust vastutust kui köögifilosoofi oma.

Vanemuise «Midagi tõelist»

Karlova teatri «Juveliiri juubel»

Balletiõhtu «Eesti ballett 100»

MARINA RICHTER: Inimsidemete haprus

Tänavuse PÖFFi võistlusprogrammides peegeldus kõrgendatud huvi purunenud perekondade ja suhete vastu.

Iga aasta toob kaasa mõne läbiva teema või huvipunkti – ja seda mitte ainult festivaliringkonnas. Paari aasta jagu on paelunud filmitegijaid rändekriis nii lühifilmi kui ka täispika filmi formaadis, aga sedamööda, kuidas süveneb ükskõiksus põgenike teema suhtes, on see trend raugemas, et teha teed uutele. Ühena tuleb ära märkida žanrifilmi elementide järjest tihedam kasutuselevõtt mängufilmides. Seda võis tänavu täheldada nii A-kategooria võistlusprogrammides kui ka filmiprogrammides üle maailma. Kui välja jätta puhtalt žanrifilmidele pühendatud alaprogramm «Öised värinad», siis polnud PÖFFil selle suunaga eriti palju pistmist.

Mängufilm «Eia jõulud Tondikakul»

TARMO SOOMERE: Parim kaitse maailma vastu on selle põhjalik tundmine

Selle vahel, mida igatseme, ja selle vahel, mis lõpetab tsivilisatsiooni, on vaid õhkõrn vahe. Kui sedagi.

Kui tulevikus pole vähemalt sel tasemel elamisväärset keskkonda, nagu on olnud minevikus, oleme kõik lihtsalt tulevikuta. Optimismi, elurõõmu ja kaunist tulevikku on Von Krahli akadeemilisele seltskonnale hoovanud sellistest märksõnadest nagu raha, vaimsus ja religioon, kosmos ja töö. Keskkonna eri aspektide käsitlused astuvad aga ühises rivis vastu fundamentaalsele printsiibile ehk Murphy seadusele: mida kaugemal on tulevik, seda kaunimana ta näib. Et see seadus on superuniversaalne (isegi Newtoni seadus jääb alla), püsib lootus, et sõsarakadeemia selline projektsioon läheb lihtsalt untsu ja halvaendelisena tunduv tulevik väändub ikkagi sümpaatseks.

ÜLO NIINEMETS: Monsanto dokumendid III

Glüfosaadi Euroopa Liidu kasutusloa pikendamise kronoloogia. Kuidas luua korda arvamuste kaoses?

Euroopa Liidu pikale venivaid ja läbipaistmatuid otsustusprotsesse on palju kritiseeritud. Glüfosaadi taaskasutusloa viieaastane saaga on hea näide sellest, kuidas olulises küsimuses põrkavad tootjate ja kasutajate huvid kokku keskkonna- ja tervisekaitsjate huvidega ja kuidas Euroopa Komisjon ei suuda otsustada eri huvide – tervis ja keskkond vs ettevõtlusvabadus – kaalukust. Samuti tuli selle protsessi käigus erakordse selgusega esile see, et Euroopa Liidu kemikaalialaseid riskihinnanguid antakse eelkõige tööstuse tehtud uuringute alusel. Need uuringud ei ole avalikud, sõltumatud eksperdid ei ole neid kontrollinud. Pika protsessi käigus paljastus erakordse selgusega, et tööstus on aastaid variautorite kaasabil kujundanud positiivset meediakuvandit, kasutanud variautoreid «sõltumatute teadustulemuste» avaldamiseks ning šantažeerinud ja naeruvääristanud eriarvamusele jäänud teadlasi ja eksperte. 2018. aastal avalikustati Euroopa Pressi uuriva ajakirjanduse auhinna andmisega glüfosaaditootjate aastakümneid kestnud ebaeetiline praktika oma toodete turule lubamiseks ja seal hoidmiseks.