Mart Raudsaar: parukas pole juuksed. Doping, millest tuleks vabaneda

Venekeelne Stolitsa. Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Pärast kõiki neid aastaid hakkab mul hakkab tekkima lootus, esialgu väike ja õrn. Jutt käib muidugi paisuva munitsipaalmeedia taltsutamisest, mida võimulolijad siin-seal Eestis oma positsiooni põlistamiseks kasutavad. Selle käigus mustatakse poliitilisi oponente ning vestetakse jutte iseenda vägitegudest.

Probleem on vana. Juba 1990. aastate keskel võis munitsipaalmeediast lugeda paskville, mille osaks olid tähelepanekud stiilis «hästiistuv ülikond ei varja suli» (opositsioonipoliitiku kohta) või foto Iljitši tattninalambikesest allkirjaga «Pakun valgust». Konkreetne pilt illustreeris ühe ebamugava kohaliku omavalitsuse liikme artiklit ja ma olen üsna kindel, et ise ta seda ei tellinud.

Olen püüdnud pärmina kasvava munitsipaalmeedia teemat nii- või teistsugusel viisil aastaid päevakorda tõsta, sest lõppkokkuvõttes lämmatab see Eesti demokraatiat. Esiteks toimub maksumaksjate ajupesu nende enda raha eest. Teiseks toimub kõige lihtsakoelisem rahva raha vargus, kui mõned omavalitsusjuhid organiseerivad selle raha eest isiklikku mainekujundust, enda kiitmist ja näitamist supermehena.