George Bush vanem.

FOTO: Getty Images / AFP / Scanpix

Kuula artiklit

Kui 1982. aastal suri Leonid Brežnev, siis juhtis ameeriklaste delegatsiooni George Bush vanem, toonane asepresident ja Ronald Reagani parem käsi. Kõrged ookeanitagused härrad sätiti Leonid Iljitši matustel silma alt ära, kuhugi tagaritta. Pärast tuli Bushil väikeste vahedega Moskvas matmas käia ka järgmisi peasekretäre, Juri Andropovit ja Konstantin Tšernenkot. Seepärast sai ta juba tükk aega enne Berliini müüri langemist ning Nõukogude Liidu lagunemist naljatleva hüüdnime «kommunismi matuseagent».

Meie ajalukku läheb Bush eeskätt sellega, et 1991. aasta suvel käis ta siis juba Ameerika Ühendriikide 41. presidendina Kiievis ning kutsus üles Nõukogude Liidu rahvaid impeeriumi jääma ja uut liidulepet alla kirjutama. Ameeriklased pelgasid ennekõike teadmatust, sest oli raske ennustada, mis saab pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Olid ju Venemaal, Ukrainas ja Kasahstanis tuumarelvad ning ka teiste liiduvabariikide territooriumitel rasket relvastust lademetes. Nii et iseenesest võib Bushi ja ameeriklaste käitumist mõista. Bushi poliitika Nõukogude Liidu suhtes jäi ettevaatlikuks kuni lõpuni. Ta üritas sõbrustada korraga nii Venemaa presidendi Boriss Jeltsiniga kui ka Nõukogude Liidu esimese ja viimase presidendi Mihhail Gorbatšoviga, kes 1991. aastal võimu pärast võitlesid.

Oma elu jooksul tegutses Bush väga erinevatel aladel ning pidas mitmesuguseid ameteid. Tema karjääri tipp oli mõistagi aeg presidendina 1989–1993. Bushi sisepoliitikat presidendina loetakse läbikukkunuks. Tema ajal kasvasid eelarvedefitsiit ja tööpuudus, oma valimiseelsetest lubadustest ei täitnud ta sama hästi kui midagi. Näiteks maksude langetamise asemel hoopis tõstis neid.

Bushi välispoliitika seevastu oli edukas, kuna ta tegi selles panuse Ameerika sõjalisele võimsusele. Ja see on ainuõige, sest kõiksugu Putinid, Madurod, Iraanid ja islamiriigid on tänapäeval lääne nõrkuse tagajärg. Lääne tsivilisatsiooni fundamentaalne probleem on loobumine jõukasutusest välispoliitikas ja rahvusvahelistes suhetes. Varem üritasid mahajäänud autoritaarsed režiimid end ikka korrastada lääne eeskujul, sest muidu oleks neid paratamatult tabanud lüüasaamine. Võtke kas või näiteks Atatürk ja Türgi. Kuid jõust loobumine välispoliitikas on teinud läänest ja läänelikust eluviisist Erdoğanide ja Putinite pilkealuse, mida igaüks võib näpuga torkida ja mille üle naerda.

Lääne tsivilisatsiooni fundamentaalne probleem on loobumine jõukasutusest välispoliitikas ja rahvusvahelistes suhetes.

Bush vanem ei teinud seda viga, mida teevad praegused lääne juhid, tema aega jääb Panama diktaatori Noriega kukutamine ning võit Lahesõjas. Ja seepärast läheb ta vaatamata kõigile puudustele Ameerika poliitikas ajalukku pigem eduka presidendina.