Euroopa Liidu ja USA lipud.

FOTO: Caro / Marc Meyerbroeker /Scanpic

Kuula artiklit

Ähmane ja enesekeskne jutt «autonoomiast», strateegilises või muus mõttes, loeb vähe ajal, kus migratsioon, kliimamuutused, humanitaarkatastroofid ja tehnoloogilised muutused tuletavad eurooplastele pealetükkivalt meelde konkurentsitihedat, ohtlikku ja vastastikku seotud välismaailma, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas.

Igale teismeliste laste vanemale on see stsenaarium tuttav. Torisev ja seosetu iha iseseisvuse järele kohtub elust väsinud meeldetuletusega reaalsusest. Seni kuni täiskasvanud maksavad arveid ja hoiavad perekonna turvalisena, on raske võtta nooremat põlvkonda tõsiselt. Uksed pauguvad ja ette tuleb vihaseid sõnelusi.    

Euroopa Liidu soov «strateegilise autonoomia» järele – alates 2016. aastast ametlikult osa selle välispoliitikast – tundub esmapilgul sama tüütu. USA tagab Euroopale tuumavihmavarju ja maksab arve maailmajao julgeoleku eest. Ta kannab globaalse juhtrolli koormat, muretsedes Hiina ja terrorismi pärast. Ta üritab hoida lääne edumaad kosmoses, tehisintellekti vallas ja teistel tehnoloogilistel rinnetel, mis kujundavad järgmise sajandi palge.

Kaugel sellest, et mahajäämust vähendada, Euroopa toriseb. Ta on raevus Trumpi valitsuse poliitika üle Iraani suhtes ja kardab tirimist majanduslikku külma sõtta Hiinaga. Temas tekitab ärevust presidendi põlgus mitmepoolsuse vastu, pehme lähenemine Venemaale ja tehinguline lähenemine NATO-le.  

Euroopa võib olla kõva julgeoleku alal nõrguke, kuid tal on kaalu mujal: kujutage vaid ette, kui ta suudaks ühendada strateegiliselt oma võimed abi, diplomaatia, rahanduse, kaubanduse ja pehme jõu alal.

Mõned eurooplased tahavad haarata initsiatiivi, sõlmides leppeid Hiina ja teiste kaubanduspartneritega (Ladina-Ameerika, Jaapan), kes tunnevad ennast merkantilistlikust «Ameerika ennekõike» lähenemisest muljutuna. Nad tahaksid teha eurost reservvaluuta, lõpetades Euroopa sõltuvuse dollaril rajanevast rahvusvahelisest rahandustaristust.

Euroopa võib olla kõva julgeoleku alal nõrguke, kuid tal on kaalu mujal: kujutage vaid ette, kui ta suudaks ühendada strateegiliselt oma võimed abi, diplomaatia, rahanduse, kaubanduse ja pehme jõu alal.

Selline lähenemine oleks huvitav; see annaks USA valitsusele põhjuse mõelda uuesti läbi oma lähenemine Euroopale, kuigi ilmselt mitte sellisel moel, nagu eurooplastele meeldiks.

Praegu ja ettenähtavas tulevikus on see küsimus paraku puhtalt teoreetiline. Praktiline trend on suurema võimetuse, mitte autonoomia poole. Brexit on häiriv tegur. Prantsuse-Saksa telg, millele asetati alles aasta tagasi ohtralt lootusi, on killunenud.

Teise järgu riigid nagu Itaalia (mida valitsevad ekstsentrilised populistid) ja Poola (mis on end ise marginaliseerinud) ei ole olukorras, et võtta enda kanda oma osa koormast. Euroopa institutsioonide tasandil ei juhtu midagi enne, kui Euroopa Parlamendi valimised on turvaliselt selja taga, ehk isegi mitte enne järgmise aasta lõppu.    

Tulemus on sissepoole pöördumine ja võimetus: lahtine uks Vene ja üha rohkem ka Hiina mõjule. See tekitab frustratsiooni kõigile, mitte kõige vähem USA-le, kes on ärgitanud Euroopat aastaid rohkem tegema.

Tõsiste panuste asemel globaalsesse julgeolekusse pakub Euroopa tühje sõnu autonoomiast, mida iseloomustab «Euroopa armee» mõiste – sõjaliselt absurdne idee, mis ähvardab nõrgestada NATOt ajal, kui allianss peab tegema rohkem, mitte vähem.

Sellise troostitu fooni taustal on lihtne meelt heita, kuid tasub meenutada, et lääs elas külma sõja üle halvemas seisus, kui ta on praegu. Nõukogude Liit oli tõsine strateegiline vastane, mille kontrolli all oli pool Euroopat ja mis siirdas jõudu üle kogu maailma.

Venemaa on nuhtlus, mitte oht. Teda saadab edu peamiselt blufi, mitte muskli tõttu. Transatlantilised lahkhelid pole samuti midagi uut. Euroopa hoidis eemale USA juhitud külmast sõjast Ladina-Ameerikas, Aafrikas ja Aasias. Prantsusmaa lahkus NATO sõjalisest juhtimisstruktuurist 1966. aastal ja ei naasnud enne kui 2009. aastal.

Ähmane ja enesekeskne jutt «autonoomiast», strateegilises või muus mõttes, loeb vähe ajal, kus migratsioon, kliimamuutused, humanitaarkatastroofid ja tehnoloogilised muutused tuletavad eurooplastele pealetükkivalt meelde konkurentsitihedat, ohtlikku ja vastastikku seotud välismaailma. Meeldigu see meile või mitte, nende ohtude tõttu on hädavajalik sidusus ja otsustavus – ning tugev transatlantiline liit.


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.